Inimesed, kes on lugenud autori debüütromaani, ei leia sellest jutust suurt midagi ühist romaaniga. Siinne lugu juurdub hoopis kaasaja Eesti kuritegeliku maailma telgitagustesse. Peategelane on elanud 15 aastat naise ja pojaga Hispaania väikelinnas, kus nad peavad sukeldumistarvete poodi. Ta on pagenud Eestist, kuna andis ülestunnistuse, mis vangistas pikaks ajaks ta sõbra, kes oli ühtlasi väikese kuritegeliku ühenduse juht. Niisiis pääses peategelane vastutasuks vanglast ja ta põgenes perega lõunamaale, kus lasi operatsiooniga nägu muuta - et keegi kaasmaalastest teda ära ei tunneks.
15 aastat on teatavas mõttes ikkagi pikk aeg ning peategelase poeg on nüüd 18-aastaseks saades paras täismees. Ühel päeval on ta aga kadunud… ning peagi ootas peategelase kodusel aadressil kiri, mis sisaldas fotot - tema ja ta vangis istunud sõber (kes on nüüdseks enneaegselt vabastatud) poseerivad kaamerale. Ainult et… sõber näeb nüüd hulga vanem välja ja peategelase asemel on pildid ta poeg, kes on otsekui isa suust kukkunud (noh, näooperatsiooni eelse isa moodi). Kirjas on koht ja aeg, millal kohtuda. Peategelane ei ütle naisele sõnagi eelseisvast, võtab relva ja sõidab Barcelonasse kohtumisele.
Feldmanis on püüdnud sisse elada niisuguse ekskriminaali hinge, kes on nüüd hilisemas keskeas mees. Minevik oli nagu oli, hea, et sellest vabanes, aga kas pidevas hirmus elamine on just see vabadus, millele ta Eestist lahkudes lootis, eks see on omaette küsimus. Lugu on kirjutatud igati korralikult, samas ei saa öelda, et siin oleks just sellist nooruslikku särtsu, mida justkui ootaks noorte täiskasvanute ajakirjast - muidugi, miks peakski Värske Rõhu iga proosapala olema millegi poolest provokatiivne või emotsev? Eksole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar