Tegemist on
triloogia neljanda ja viimase osaga ning oodata tuleb veel ka viiendat osa
seeriat lõpetama. Esimesed kolme osa sai loetud mõni aasta tagasi, enam väga detailselt
ei mäletagi. Tegemist on üsna harjumuspärase fantaasialooga – üks külapoiss
kistakse ootamatult uskumatutesse sündmustesse ja läbi terve loo ta siis
avastab nii oma võimeid kui ka päritolu ja muutub üheks keskseks tegelaseks
maailmaareenil. Vaatepunktitegelasi on muidugi palju ja üldiselt on
vaatepunktitegelased siis pigem sellised, kellele lugeja võiks pöialt hoida,
kuigi piir hea ja halva vahel ei ole alati üldse mitte nii selge ei suuremal
ega väiksemal skaalal.
Tegevus toimub
väljamõeldud maailmas, Chromerias, kus eksisteerib valgusmaagia. On inimesed,
kes suudavad endasse koondada teatavat värvi valgust nn luksinite kujul, mida
saab siis erineval viisil endast välja saata, tahkeks muuta ja neist asju
meisterdada või muudmoodi kasutada. Enamik oskab kasutada vaid ühte värvi, aga küllalt
on ka kahe või enama värvi kasutajaid, isegi selliseid, kes suudavad korraga
kõiki värve kasutada. Samuti on valgusmaagiat elu jooksul võimalik kasutada
piiratud koguses, sest ühel hetkel tuleb ette piir ehk kasutamise vältel
silmadesse tekkinud värviline halo puruneb ja kasutaja muutub tavalisest
inimesest vähehaaval veel erilisemate võimetega, aga ka teistsuguse mõtlemisega
valguskolliks. Seetõttu on kõik, kelle halod purunevad määratud surmale. Samuti
tuleb kõiki värve maailmas kasutada sarnases koguses, muidu läheb tasakaal
paigast ning loodus asub seda taastama nn luksinitormidega, mis ei ole teps
mitte lõbus. Chromerias on selleks tähtis valitsev ametipost nagu Prism ehk
siis prisma, kellel on eriline võime kasutada piiramatult kõiki värve ja kes
kindlatel hetkedel kasutab liiast olevad luksinid ära, et valitseks jälle
tasakaal. Ühtlasi peab ta vaeseke regulaarselt ka vastava rituaali raames nuga
rindu lööma kõigile sadadele murdunud haloga maagiakasutajatele.
Neljandas osas on
muidugi asjad jõudnud kõvasti edasi areneda – terve maailm on sõjas, Chromeria
vastu on üles tõusnud keegi, kes nimetab end alguses Colour Prince’iks ja
hiljem Valgeks kuningaks. Tema kaaskonnas on purunenud haloga valguskollid
hinnatud tööriistad, maagiaga seotud muundumises minnakse veel kaugemalegi, aga
lisaks näivad kasutusel olevat ka nn musta maagia vahendid. Chromeria Prism,
Gavin Guile on aga pärast vangilangemist ja sandistamist teadmata kadunud
(lugeja hoitakse muidugi kursis sellega, kuidas tal enda kaevatud augus – sõna
otseses mõttes, läheb), tema abikaasa Karris on saanud Valgeks, kes on jälle
üks oluline tähtis riikijuhtiv nina, aga loomulikult tuleb tal ka rinda pista
ja koostööd teha Chromeria grand old vanamehe Andross Guile’iga, kelle pilk,
käsi ja intriigid näivad ulatuvat pea igale poole. Ent taustal tegutseb ka
müstiline salamõrtsukate ordu, mille eesmärk paistab samuti olevat mingit liiki
suure muutuse esilekutsumine, väidetavalt maagiaga lõpparve tegemine inimkonna
hüvanguks.
Külapoisist peakangelane
Kip alustas seda viieosalist triloogiat ennasthaletseva paksukesena, kes
alguses koperdas kangelaslikkuse otsa pooljuhuslikult, nagu ikka, kuid kelle
oskused ja anded raamatu vältel järjest teadlikumaks muutuvad. Neljandas osas
on temast saanud arvestatav juht ja kindral, kellele vanad kompleksid end küll
meelde tuletavad, ent millest ta järjest paremini õpib üle olema. Loomulikult
on tal ka nii üks kui teine rohkem või vähem üleloomulikku liiki eelis. Näiteks
on ta superkromaat – ehk näeb igat värvi valgust.
Veel üks
peategelastest, on endisest orjast tütarlaps, kellest saab pärast treeningu
läbimist lõpuks Blackguard – Eliit-ihukaitsja. Ent ühtlasi saab temast ka
spioon salaordu ridades, kuhu sissesulandumiseks tuleb omandada salamõrtsuka
kunsti võideldes identiteedikriisiga. Abiks tuleb võime haruldast liiki valgust
rakendada, millega saab edukalt salaja inimesi surmata ning nähtamatuks
tegevaid mantleid kasutada.
Raamat on
kirjutatud eelkõige (meessoost, aga ka naissoost USA) teismelisi silmas pidades
– sellest johtuvalt siis peategelaste vanus, midagi keskkoolilõpetajate kanti.
Samuti leiab ka siin seal selliseid vaimukaid teismelistedialooge, sest
igasuguse võitlemise ja kangelastegude vahel tuleb meie seltskonnal ka
tüüpilisi kahemõttelisi nalju stiilis „Mighty Thruster“ ehk siis peenisenaljad
ja vastastikku aasimist harrastada. Need kohad lugesin diagonaalis, sest ei kuulu
sihtgruppi. Üldiselt võttes tundusid vaimukused siiski üsna sundimatud. Ning
autor on ette võtnud ka pisut käsitleda suhte-/seksiprobleeme informatiivsemast
aspektist. Nii põhimõtteliselt olen kahe käega poolt, kui selline kergemat
sorti seiklus-/fantaasiakirjandus lisaks emotsioonide pakkumisele omab
potentsiaali ka mingi tegelikkuses kehtiva infojälje mahajätmiseks.
Ühesõnaga sihuke
hoogne teismeliste kangelaste seiklus maagiat täis seiklus väljamõeldud
maailmas, kus kõik polegi nii mustvalge nagu alguses paista võib ning kogu
maailma saatus (näib) loomulikult ka kaalul olevat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar