Jutt on iseenesest kohutav vanaaegne lora, mille mõneti päästab päris anekdootlik puänt. Et siis lugu ajakirjanikust, kes avastab Jurjevi ülikooli bioloogiaprofessor Pakterovi erutava saladuse - nimelt on mees võimeline valmistama tehiselu. Ja mitte ainult nö pookimiste-ristamiste abil - professor Pakterov on loonud koguni tehisüsa, kus kasvab tehislaps. (Väike allusioon “Professor Dowelli peaga”.) Ajakirjanik ei tohi nähtust enne kõssata kui see laps on täismeheks sirgunud.
Mööduvad paar aastakümmet ning professor on kolinud koos oma kaadervärkidega Ameerikasse, sama on teinud loo peategelane. Ühel päeval on ajakirjaniku ukse taga noormees koos kirjaga - ajakirjanik on vapustatud, see on see üsas arenenud laps. Nüüd otsustab peategelane selle teadmise rahaks teha - kuid midagi pole justkui õige. Noormees jutustab kõiksugu imelugusid kokku, niisamuti on kirjutanud ulmeloo (ehk siis vahepeal on õige metatekstuaalne hetk) taevast ja põrgust. Ent nagu öeldud, ajakirjaniku esmaseks kohuseks on ikkagi faktide õigsust kontrollida.
Sellise teksti puhul on kirjanduslikust kvaliteedist raske rääkida, pigem võiks nipsakalt öelda selle kohta bulvarikirjandus, mille eesmärgiks eelkõige lugejaid hämmastada. Et tegemist on eesti päritolu autoriga (sünninimeks Jaan Sibul; tõlkele on lisatud ülevaade autori värvikast elukäigust), on muidugi igati vahva avastus… kui vaid tekst poleks selline aegunud plära.
Tekst loetav Vikerkaare lehelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar