Lugu inimeseks olemisest. Kunagi tulevikus on inimkond laiali jagunenud kõiksugu planeetidele, ning Maa on alles jäänud omamoodi reservaadiks - kuid ühtlasi ka inimkonna päästekapsliks, seda siis juhuks, kui kosmoseruumi jagunenud inimestega peaks midagi juhtuma. Aga Maa on oluline ka Imperaatori suguseltsile, nimelt siit võetakse imperaatoritele naisi, kes peavad sigitama meessoost järglasi (kuidas seda nüüd tõlgendada feministlikust vaatenurgast, on täiesti iseasi).
Lugu ongi sellest, kuidas imperaatori vanem poeg külastab inkognito esmakordselt inimsoo hälli, et saaks vabalt kogeda siinset loodust ja inimesi. Teda saadab loo peategelane, kelle suguvõsa on traditsiooniliselt olnud imperaatorite ihukaitsjad ja neid Maal saatnud. Seekordne imperaatorivõsuke pole just parima iseloomuga noormees ning see tekitab ihukaitsjale teatud eetilisi probleeme tööülesannete täitmisel.
Jutt on päris loetav, kergelt miinuseks on see Maa pateetika ja ihukaitsja jumalikkus, mõneti kukalt paneb kratsima see traditsiooniline kord, millel impeerium püsib. Kuid eks kõige olulisem on see inimese enda suuruse või väiksuse küsimus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar