Tänapäeval on sellised jutud loetavad ehk YA või noortekirjandusena, kui näide vanamoodsast (vanavanemate?) ulmest. Andersoni lood on huvitavad eelkõige alternatiivajalooliste võimaluste poolest; see, mil viisil ajas rändamine õieti toimus, ei saanudki aru, minu jaoks jäi teadusliku fantastika asemel pigem fantasy valda. Kuid need alternatiivajaloolised kujutelmad maailmast, need olid huviga jälgitavad: näiteks kuidas mongolid Põhja-Ameerikat avastavad või milline võinuks olla maailm, kui Kartaago võitnuks Roomat - mõlemal puhul olnuks ajalooline ja tänapäeva maailmakorraldus hoopis teistsugune (kas ka hullem, pole küll kindel).
Eks noortekirjandusena mõjub see, et rõhk on eelkõige tegevustikul ja alternatiivteooriatel, selle kõrval on tegelased jäänud üsna kahvatuteks tüüpideks, pole niivõrd karakterid - jah, eks juttude jooksul Everard vananeb (ja saab Ajapatrulli ässaks), kuid ikka leidub iha sooja naise järele. Anderson pole naistegelastega just suuremat vaeva näinud (mahuküsimus?), meeste üldine mentaliteet on üsna macholik - naised on ühtaegu rüütellikkuse objektid kui ka vahendid paremaks äraolemiseks. Selline käsitlus annabki Andersoni tekstidele õige vanamoodsa maigu; muidugi, raske on midagi tänapäevast oodata pool sajandit või enam vanadest tekstidest.
Kogumiku parimad tekstid on need, mida algul sai mainitud - lugu sellest, kuidas mongolite luuresalk rändas Põhja-Ameerikas… ja mis võinuks muutuda maailma ajaloos, kui mongolid saanuks koos indiaanlastega Ameerika valitsejateks. Teine lugu on sellest, kui võõraste ajarändurite tõttu avastab Everard end korraga 20. sajandi Ameerikas… mis on õige keldimaigune ja aurupungine (sest mitmete jumalate kultus pole teaduse arengut soodustav; seeõttu tollane on tollan angooameerika maaillm üsna… teistsugune). (Muuseas on huvitav Andersoni nägemus, kus Euroopat valitsenuks Leedu aladelt pärit paganlik kultuur.)
Jutukogust langeb ehk välja lühim lugu, mis käsitleb Vahemere tekkimist - see läheb juba liialt terraformimiseks või jumala mängimiseks. Ebatüüpiline seegi, et Ajapatrulli lugude kangelane Everard on seal pigem tagaplaanil, pigem on rõhk armunud noorte paaril.
“Aegruumis tuleb ette igasuguseid veidruseid ja segadusi. Sündmuste käik võib endale ringiga järele jõuda ja oma tee ära lõigata, nii et asjad ja sündmused ilmuvad põhjuseta, jättes endast maha vaid mõttetuid muutuseid, mis peagi unustusse vajuvad. Näiteks Manse Everardi, kes jäi minevikku lõksu koos surnud John Sandovaliga, olles tulnud tulevikust, mida ei saanudki olema, Ajapatrulli käsul, mida kunagi ei loodudki.” (“Ainus õige tee”, lk 141)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar