Juhtus lõpuks nii, et selle raamatu jupikaupa lugemiseks
kulus pea terve eelmise aasta suvi ja tibake sügist otsa. Soovitaks alustuseks
kindlasti kõigile neile, kes plaanivad väljakutsena ette võtta mõne
(maailma/moodsa/eesti) kirjandusklassika vms tõsise/raskestiloetava/peaks-aga-ei-ole
veel lugenud raamatu, sest ilmselgelt ei ole teps mitte tegemist millegagi,
mille taha end sujuvalt paariks unetuks ööks ära unustada. Aga kui kord läbi
närida ja sisse süüvida, siis on jällegi tegemist üsnagi tasuva kogemusega –
seega soovitaks teise asjana kaaluda selline lugemisalane väljakutse ette
võtta, et oleks põhjust „Ahasveeruse uni“ ajukurdude vahele uitama lasta.
Raamatu nn olevikutegevus toimub üle mitme aasta, meile
on lahtikirjutatud ühe keskealise naise otsing tõe järele oma metsavennast isa
surma asjaolude ja isapoolsete sugulaste osas. Tõde koorub vähehaaval,
vastutahtmist, valusalt ja ei anna siiski end täie selgusega valguse kätte. Ent
põhjalikumaid ülevaateid või analüüse tasub muidugi netiavarustest otsida, on
doktoritöid ja kirjandusteaduslikke artikleidki.
Raamat on kirjutatud mina-vormis, aga see mina-vormis
raamatu mina on mitmestunud mina minaks, selleks, kes jutustab ja tema-minaks,
kes on justkui kõrvaltvaadatud mina, see teine osa minast, kes avaldab
arvamusi, tegutseb, vahel räägib asju, mida nähtud sellele jutustavale
mina-minale alles hiljem jne. Ja siis saavad võimalikuks sellised lõigud:
„Tahtsin ütelda: sure ära, ja - hammustasin keelde.
Väljas oli hall lumeta päev ja ma valmistusin kuulama,
kuidas ta oli käinud Eesti teises otsas oma koduvalla kalmistul suguseltsi
haudu otsimas." (lk39)
Nii, et kavatsen igal juhul autorit lisaks kõigele muule
ka muheduses süüdistada. Mustas huumoris ja iroonias. Ärgem laskem end petta
pealtnäha raskepärasest stiilist. Kes teab, ehk alusetult, ikkagi kurbade
silmade ja mustade kaantega tõsikirjandus, aga kui nii, siis on see lihtsalt
liiga elutruu, mis muud.
Mitmestunud mina muidugi ei tee lugemist tingimata just
lihtsamaks. Ja kokkuvõtvalt pealtnäha nii lihtne süžee vonkleb läbi
sisekaemuste, mälestuste, unenägude, igapäevaelukillukeste, filosoofiliste
tõdemuste virrvarri. Nagu tõepoolest vaataks toimuvat peategelase sisemuse
tõrrepõhjast (nii võib ju sellele mina-minaga teatav kamraadsuski tekkida).
Lisaks leiab raamatust praegugi päevakajaliselt täpseid
olustikukirjeldusi – näiteks kogu suhtlus arstidega on puhas kuld – ning
tegelastel näib kõigil olevat paras annus iseloomu. Ei maksa ka unustada sõnu
ja keelt. Uits, hõllanduma, hirmukahm, repetanud ja see, et eesti keel on
vahetult mõnevõrra keerukamate taotlustega eneseväljenduse teenistuses. Lisaks
jääb kogu lugemiselamuse taamale terendama visuaal tollest salapärasest
tuisutoast Tartus, vene kiriku läheduses, mida ilmsi ei leia, kuid kus laed
olnud kõrged ja aknad nii suured, et väljas tormav tuisk näis otse tuppa sisse
sadavat. Millegipärast on mul tunne, et selle põhjal annaks ka mõne väga hea
filmi teha.
Loo moraal on muuhulgas ehk ka midagi nii
lihtsat kui andestamine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar