Õuduslugu, mis pakub tõeliselt vastiku elamuse - ehk siis täidab oma ülesande ära. Et hakkasin seda öösel ühes üksikus maakohas lugema, tuli endalegi päris kriipiv tunne sisse… aga mis teha, antoloogia oli vaja läbi lugeda.
Lugu siis sellest, kuidas vanamees meenutab hooldekodus oma lapsepõlve kuskil Ameerika kolkas. Kolmekümnendate Ameerika, majanduskriis, rassism. Poiss koos õega eksis ühel õhtul metsa ning nad avastavad õõvastavas seisukorras laiba. Hiljem leitakse veel samasuguseid moonutatud surnukehasid, tundub, et sarimõrvar hävitab kohalikke valgeid ja värvilisi naisi. Poiss arvab, et naisi laastab kohalik tont nimega Sokupea (inimese ja soku vaheline elajas), kuid kohalikud lintšivad mõrvari pähe ühe värvilise vanaäti ning rahu majas. Kuid mõne aja pärast avastatakse jõekaldalt järgmine rüvetatud ja punsunud korjus; ning peagi on koletis poisi kodus…
Nagu näha (või mitte), üpris õudne ja jälk värk, need tapetud naised on kõik üsna rüvedalt moonutatud, ning loo finaal paneb mõneti lugeja kannatuse proovile. Eks selline tekst on hea näide sellest, miks ma õuduskirjanduse lugemist ei harrasta (halb näide oleks tavapäraselt õudusest soigumine, mis mõjub parajalt puiselt). Autor on loonud päris meeldejääva atmosfääri, kõik see Ameerika lõunaosa lopsakus ja lämmatavus, ning need kolkainimesed. Ja muidugi tegelased, mis on omavahel kõik kenasti seotud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar