13 aprill, 2018

Albert Koeney - Vihmade vaikus (1968)



Venemaal sündinud luulekogu autor on aegajalt päris lööv, huvitav, mis temast sai peale ainsa raamatu avaldamist? Igal juhul, vabavärss lendab, tekst pole teab mis keerukas ega süvahoovustes trillerdav, aga oma lihtsuses pandav.



Sina paned kivi
ja tema paneb kivi
ja veel keegi
ja keegi veel
ja saab palju ilusaid maju.


Sina lood midagi
ja tema loob midagi
ja veel keegi
ja keegi veel
ja saab kõiksugu toredaid asju.


Sina avad südame
ja tema avab südame
ja ennäe - sünnib armastus.


Majadest saavad linnad,
armastusest saavad lapsed;
lapsed kasvavad asjade seas
ja asjastuvad.
(lk 13)




PESUPULKADE SÜGISLAUL


Vettind nööril kurvameelselt
kõlgume siin reas
nagu linnuparv kes minnes
reisiplaani peab


Kusagil me pole käinud
kuhugi ei lähe
Seda mõtetki et minna
pole tulnud pähe


Meie lennuliin on madal
toa ja hoovi vahe
tiivad meil ju on kuid sellest
üksi jääb veel väheks
(lk 14)




Lilled on ilusad,
ütlevad inimesed  aeda vaadates.
Siis nad lõikavad neid.


Lilled on ilusad,
ütlevad inimesed lillekaupluses.
Siis nad ostavad neid.


Lilled on ilusad,
ütlevad inimesed, kellele neid kingiti.
Ja panevad nad vaasi.


Inimesed on imelikud, ohkavad lilled
ja surevad.
(lk 19)






Arvatavalt seda luuletust esitleti kui kodanlike ja kapitalistide vastast? Igal juhul … saab ka muudmoodi interpreteerida.

ÜLDRAHVALIKUL PIDUPÄEVAL


Linnaväljakule, kus rahvast on murruna koos,
tulevad:
härra riigijuht isiklikult
(isikliku ihukaitseväega),
härrad ministrid
(tublid kuldsuud),
härrad valitsuse liikmed
(kes on ühtlasi ka inimsoo liikmed).


Vaata, rahvas!
Siin on sinu juhid.
Kõrval on politsei, taga on nuhid.
Ning rahvahulk juubeldab nii nagu vaja,
ja selleks on põhjust, kuna
sel kuul
ei ole veel tõstetud kaupade hinda,
ei ole veel kärbitud tööliste palka,
ei ole veel tehtud muid väärikaid tegusid,
mida ei saa mitte tegemata jätta.


Ülistuskõnede lõppedes,
kui annab tagasi massipsühhoos,
lähevad kõik jälle kenasti laiali
ja eeskujulikus riigis
on igaühel koht, kuhu minna.
Nagu kerjatud münt
läigatab kuuketta serv üle linna, kus
üks poliitiline maniakk karjub tänaval hüüdlauseid.
üks kaineks saanud joodik tõmbab end oksa,
üks tülpinud libu hüppab jõkke,
üks puhkusele tulnud sõdur läheb hulluks,
mõned riigivastased lastakse lihtsalt maha.


Aga ühes eeskujulikus riigis,
kus on üldrahvalik pidupäev,
ei ole see kõik üldse oluline.

(lk 25-26)

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

AK on 1980. a ühel fotol Kesktelevisioonile saadet teinud meie TV võttegrupi liikmena. Rohkem ei viitsinud internetist otsida.

kolm ütles ...

Ok, peaks huvi pärast Kirjarahva leksikoni millalgi uurima, äkki on seal midagi kirjas.

Ingvar ütles ...

Peale kassetipõlvkonnaga debüteerimist ei tea sellest nimest rohkem midagi. Võib-olla ta kirjutas üht-teist, aga kasutas hiljem varjunime. Teine võimalus on see, et ta loobus luuletamisest millegi muu kasuks.

kolm ütles ...

Nojah, ega raamatu ilmutamine kohusta elu lõpuni ilukirjandust tootma.