Et Reynoldsilt ilmus just üks maakeelne tõlkekogu, siis mõtlesin
soojenduseks temalt midagi lugeda … aga valitud tekst osutus vähe teisest
ooperist olevat kui tõlkekogu valikud.
Niisiis, teadlased uurivad, kas linnuparve toimimises on midagi
mõistuslikku. Selleks kasutatakse mitmesuguseid lähitulevikuvidinaid, muuhulgas
lindudele pannakse kontrollmehhanismid, millega saab selle linnu käitumist
suunata (ja kuivõrd iga lind on parves otseses sõltuvuses vähemalt seitsmest
kõrvalasuvast linnust, siis nii saab ka hakata mõjutama parve toimimist). Ja no
eksole, tõepoolest, parv kui selline omab õige intelligentset …
Hiljuti loetud VanderMeeri mõjul tundub ka Reynoldsi teadlaskeskne tekst
olevat õige psühhedeeliline ja samas teadusbürokraatiat manav. Aga samas ka
üpris igav (no võibolla oli küsimus minu väsimuses, jäin seda lugedes mitmel
korral lihtsalt tukkuma). Noh, on selline intelligentne spekulatiivne kirjandus
või nii.
„Because there is no centralised order, the murmuration is best considered as a scale-free Network. The internet is like that, and so is the human brain. Scale-free networks a robust against directed attacks. There is no single hub which is critical to the function of the whole, but rather a tangle of distributed pathways, no one of which is indispensible. On the other händ, the scale-free paradigm does not preclude the existence of those vector domains I mentioned earlier. Just as the internet has its top-level domains, so the brain has its hierarchies, its functional modules.Would it be a leap too far to start thinking of the murmuration as hosting some level of modular organisation?“ (lk 92)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar