08 jaanuar, 2019

Adam Roberts – The Time Telephone (The Time Traveller's Almanac, 2018)


Autor meeliskleb mõttega, et mis oleks kui saaks võtta ühendust minevikuga, või tulevikuga … kasutades selleks kogu maailma telefoniliinide ühendatud pikkust. Et kui helistada ühest otsast teise, peaks helikiirusel signaali kohalejõudmine aega võtta umbes üksteist tundi. Aga kui signaali panna seal pendeldama (või veelgi telefoniliine pikendada), pikeneks see aeg veelgi.

Ja sellele järgneb humoorikavõitu teooria (Robertsil on vast teatav huumorimeel?), kuidas seda signaali niimoodi mõjutada, et olekski võimalik minevikuga rääkida. Ainult et … nagu tuleviku teadlased avastavad, on minevikul punn ees – nimelt ei saa võtta ühendust 2004. aastast varasema ajaga: tolleaegsetel inimestel lihtsalt puudub tehniline arusaam, mida teha tuleks, ning nendega kontakteerumine jookseb paratamatult ja stabiilselt liiva.

Eks see on naljaga pooleks kirjutatud lugu, mis ilmus 2002. aastal. Kuid ometi osutab ühele võimalikule paradoksile: me võime ju unistada millest iganes, aga kui meie kogemused või vajadused pole teisele kultuurile ümbertõlgendatavad, siis on tulemuseks vaid … hädine null. Ja eks see tekst osutab võimalikele kitsaskohtadele, kuidas muidu võib ajarändur minevikku vangi jäädes püüda tagasi saada, aga … kas see tegelikult võikski võimalik olla, või nii.

Kommentaare ei ole: