Zulfija ja Emini kõrval vähe tuim
tõlkevalik. Autor siis kirjutab luuletajast ja tema probleemidest, ja nagu
suurt sellest välja ei tulegi. Sarnaselt Zulfijale on siingi mitmeid huvitavaid
eesti keele kasutusi (tõlkijaks Ly Seppel), aga see vingumine ja hädaorg
kunstilises võtmes … oeh, tüütu.
On olemas säherdune sõna,
puhas kui hommik
või ao ajal puhkenud pung.
Või läbipaistev kastepisar
roosipungal.
See on tundeõndsuse
mahe poeg,
taevasügav silmade rõõm.
On olemas
säherdune sõna.
See on tõesõnast tugevam,
tõest enesestki
tugevam
säherdune sõna
on olemas.
(lk 8)
Otse mu pähe on langenud taevas,
minu piaalile vajunud pilv.
Riivavad maad pääsud
lendamisvaevas.
Päikene väsis ja köhis maailm.
Süüdi on naine. Ta jättis mu
maha.
(lk 40)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar