Vaimukas metanarratiivne ulmelugu
Dawkinsi austajatele. Ehk siis loo jutustaja kommenteerib üht niisugust lugu,
kui uurimislaeva üks meeskonnaliikmetest nakatub kuskil uuritaval planeedil
miskisse viirusesse ning laevale naastes lööb mõne aja pärast see viirus
lõkkele, nakatanu teeb mitmele kaaslasele mõndagi koledat. Mispeale ta
suletakse karantiini, kus see viirus teatab läbi nakatanu suu kaptenile, et tal
(kui viirusel) on eesmärk hävitada inimsugu (nagu see on varem juhtunud mitmete
kosmosetsivilisatsioonidega).
Laeva meeskond (no tõesti, mis
oleks parem sõna iseloomustaks uurimislaeval töötavaid naisi ja mehi?) on nüüd
mitmete valikute ees – kas kupatada nakatanu koos viirusega avakosmosesse,
sõita laevaga lähimasse päiksesse, proovida nakatanut ravida või viia
viirusekandja teadlastele uurimiseks. Järgnevad mitmed, ee, inimlikud otsused,
mida loo jutustaja kommenteerib õige sarkastiliselt.
Eks aluslugu ongi esitatud
võimalikult banaalselt ; lugu on justkui tuttav mitmetest ulmefilmidest või
-romaanidest (sellele viitab kasvõi see, kuidas tegelasi on erinevate
klišeelike tüüpide pähe esitatud). Sest noh, pragmaatilised otsused pole ju
draama esitamiseks küllalt glamuursed; pealegi esineb inimestel aegajalt
sentimentaalsust olukordades, kus see on õigupoolest täiesti tarbetu või
kahjulik (jajah, miski inimlik pole mulle võõras). Teksti võib eelkõige huumori
pähe võtta, aga kuni puändini on see samuti parajalt vaimukas kommentaar loo
jutustamise võimalustest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar