Huviga ootan de Bodardi esimest
eestindust, senikaua siis murran hambaid ingliskeelsete lühilugudega.
Et siis järjekordne kaguaasialiku
fiilinguga ulmelugu, kus alamrahvas on vabastanud end impeeriumi ikkest. Ainult
et … revolutsioon ei kuku kunagi välja nii nagu seda võitlustuhinas ette
nähakse – ajalugu ei saa täielikult ära kaotada (muidugi, seda on veel
nüüdisajalgi püütud ikka ja jälle teha, olgu siis religioossetel või
poliitilistel põhjustel). Nii ka siinses revolutsioonis tekib küsimus, et
kuidas hiljem pärandiga toimia. Noh, ja siinset pärandit esindavad kõiksugu
botid, mis ühiskonda töökorras hoiavad (kerge sarnasus Yoon Ha Lee ja Ann
Leckie triloogiatega).
Niisiis keerukast ulmekeskkonnast
hoolimata üsna igiomane probleem, millega iga muutust (no näiteks okupatsiooni)
kogenud ühiskond rohkem või vähem kokku puutub. Eks mingil moel võiks seda
nimetada ka postkolonialistlikuks kirjanduseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar