Maimu Berg – Meie hingede võlad (2018)

Maimu Bergi raamat kuulub sarja „Kirjanikud omavahel“, kus eesti kirjanikud jutustavad mälestusi teistest kirjanikest ja muust kultuurirahvast. Teoses on kaks eri pikkusega osa – esimene, lühem, võtab kokku põgusad kohtumised teiste, mh mitte-eesti kirjanikega. Teine, umbes neli korda pikem osa keskendub elule Vaino Vahinguga – teadupärast olid Berg ja Vahing aastaid abielus. Nende raamatu osade ebaproportsionaalsus – lisaks pikkusele ka tähenduses, toonis ja teemas – torkab silma, ja tegelikult tundub, et teos ise oleks kompaktsem ja terviklikum, kui olekski jäänud vaid Vaino Vahingu osa. Miks see nii pole, miks lisas Berg etteotsa selle katke, mis jääb teoses võõrkehaks? Võimalik, et selleks, et veel kord distantseeruda sellest, kes ta oli Vahinguga koos elades. Et lisada teisigi kohtumisi, tutvusi. Et lisada iseennast ja enda elu pärast Vahingut.

Sest kuigi Berg kirjutab teistest, jutustab ta ka iseenda eluloo. Ta on selle taustal vaikiv ja tasane, jätab end kõrvale, tagaplaanile, ja samas on pidevalt kohal – minu meelest rohkem kui mitmes teises selle sarja raamatutes autor on. Berg jutustab ühtaegu enda kujunemise loo – selle, kuidas ta Vahingu kõrval tundis end väikse ja vaikivana, ja kuidas sellele vaatamata sai temast kirjanik. Raamatu muudab sümpaatseks jutustaja varjamatu subjektiivsus – ta ei pretendeeri mingile tõele või objektiivsetele faktidele. Ta kõneleb sellest, kuidas tema seda kõike tajus, neid kirjanikke nägi ja koges, kirjutab sellest, mis temas toimus seoses teiste kirjanikega. Aga mis muud jääbki kui enda kogemus, isiklik perspektiiv? Varjamatu subjektiivsus muudab teksti ausaks ja kõneleb mingis mõttes rohkem kui objektiivsuse taotlusega faktid.

Bergi jutustus on ambivalentne, vastuoluline, see nagu otsiks vastuseid ja otsiks iseennast Vaino Vahingu kõrval. Nende abielu ajal kujunes Vahingust suurkuju, erandlik sellega, et oli ühtaegu psühhiaater ja loomeinimene. Bergi enda kirjelduse järgi oli tema ise märksa tagasihoidlikum, töötas regulaarselt ülikooli raamatukogus, elas kõrvuti küll boheemlusse kalduva Vahinguga, kuid tema elustiil oli hoopis teise hoo ja sammuga. Berg nägi Vahingu ja Undi elu köögipoolt.

Seda raamatut kannavad ja tõukavad vastuolulised ja keerukad tunded Vahingu vastu. Sellest ka kogu teksti sina-vorm – see on justkui jutustus Vahingule endale, see kõnetab teda, räägib talle, kohati pihib ja vahel küsib. Tunded ei ole kadunud, ja samas ei ole need kunagi lihtsad, kerged kanda – just sellepärast, et nad ei ole lihtsad, on vajalik ja toimiv sina-vorm. Tundub, justkui Berg püüab mitte hakata mütologiseerima, ta isegi proovib seda müüti, mis Undi ja Vahingu ümber on tekkinud, õgvendada, tuua esile, et need olid kaks tavalist tüüpi, kes külitasid nende elutoas ja jõid viina ja nautisid teineteise mõnusat seltskonda – ja siiski, see muutub ikkagi müüdiks, isegi kui valada üle argisuse ja asisusega. Berg tõdeb ikkagi lõpuks, et nad olid erilised, teistsugused. „Ei, ma ei pilka, ei parasta, hoopiski ei armukadetse ega vihka teid, vastupidi, mida kaugemale see aeg minust jääb, seda tähendusrikkamad, olulisemad te minu jaoks olete, seda enam armastan ja igatsen teid.“ (lk 220) Müüt jääb ikkagi alles, saab ainult keerukamaks ja mitu peatükki juurde.