01 november, 2019

Emily Dickinson – Kiri Maailmale (1988)


Kui kogu elu kurbused
peaks täna tulema
nad küllap naerdes hajuksid –
nii rõõmus olen ma.

Kui kogu elu rõõmud koos
peaks täna tulema
nad poleks pooltki sellest mis
on praegu minuga.
(lk 25)




Kui säästa saan üht Surmavalu
on elul mõte sees –
või trööstida ühtainust Elu
ta Vaevades –

Või nõrkend Linnupoja
saan pessa tõsta taas –
on elul Mõte sees.
(lk 31)




Iial pole Seltsist
puudu Sellel kes
tutvust Iseendaga
au sees hoiab – Sest
Teistest tüdib peagi –
oma Sisimast

kuid ei eal saa küllalt –
Rohkem rõõmu tast
hingele kui Hümnist –
või Ballaadidest –
Ka ei ole lugu
Esitlemisest –
(lk 40)




On tühja taeva üksildus
ja mere üksildus
ja surmaüksildus kuid need
on selts veel võrreldes
ürgüksilduse põhjaga –
polaarne salajus
end millesse on mõistnud Hing –
on lõplik lõpmatus.
(lk 42)

Kommentaare ei ole: