Laenutasin kaks Oidsalu luuleraamatut, sest tänavusest oktoobrikuisest Loomingust avastasin tema luuletused. Ohoh, ma ei teadnudki, et Oidsalu kirjutab luuletusi, mõtlesin. Need tekstid meeldisid mulle.Loomingus oli selline:
"kui
ma kogu selle aja mis
ma naistes olen käinud rahaks vahetaks
ma oleks rikas
mu suvekodu poleks igavesti remondine urgas
talv taandub
suvekodu laguneb
hiljem olen mõelnud et
hirmu kaotamise hirmust ostsin selle talu
vanaema-vanaisa maamaja asemele
mille magamistoa ukse
paksu värvikihi all on
kirvejälg
kõik traumad olid selles talus lahti
nagu kanad nagu õlu nagu piim
nagu kassid nagu rotid
keda kassid püüda ei jaksanud
küll aga meie lapsed meie küll koristasime
suvel lauda rottidest
ämbritäis rotte oli tavaline mõõt
enamik neist lehmasõime
põhjalaua alt leitud karvutud pesakonnad
jälgilt külm on kas on ikka veel talv või
püüan sind unustada
sulen peo tuletan meelde
roosa rotipoja soojuse
koer oli alati näljane
koer oli tänulik
koer oli garaaži kõrval ketis
langes masendusse tüütas ära
poodi üles toodi uus"
Mulle meeldib selle teksti unenäolisus, minevik, mis on muutunud hägusaks, natuke segaseks, seotsub praegusega, tänasega. Ja omakorda viib tänane, praegune siuhti otse tagasi sellesse, mis oli kakskümmend-kolmkümmend, ma ei tea kui mitu aastat tagasi. On nii otse, vahetult seotud, ikkagi siin samas. Üks tuleb teisest. See tekst on nagu ootamatu kohtumine mäluga, olnuga, kus kõik traumad olid lahti. Mis on läinud, mis kummitab. Seda saab vaadata, näha, kirja panna, jälgida nüüd, hiljem, kui trauma on muutunud traumaks ega ole enam normaalsus, igapäev, tavaline, nii-peabki-olema. Kui imestad, et kas tõesti, kuidas see minevik, see olnu selline on. Ja näed, kui paljud sammud, praegused teod viivad sinna tagasi. Sest sealt võtsin ma selle normaalsuse, mida nüüd vaatan kõrvalt, et kuidas siis nii.
Midagi sellist, sarnast tooni ootasin tema luulekogudest.
Päris seda sama ma ei leidnud -- aga eks need on kirjutatud ka juba jupp aega tagasi. Inimene muutub. Mis on olnud selle pika vahe sees, mis on saanud luulest, ma ei tea. Loodan, et tuleb tagasi.
"Koertepõud" on kahest kogust tunduvalt ühtlasem, Oidsalu kirjutab eessõnas, et see on "tükike Eestit, mille eest ma tunnen end vastutavana". Selles on pildikesed, hetked vanast maaelust, kohati ühendatud praeguse ajaga. Selles mõttes ehk isegi sarnane Loomingus ilmunud tekstiga -- olnu, mis mõjutab praegust. Nt üks tekst:"TUTVUMISÕHTU
bioloogiaõpetaja viib salaja surnukuuri
julgemad meist või need kellel teadmistenälg
tol õhtul on seal üks
talunik
umbes viiekümneaastane
ilusate juuste tugeva lõuapäraga
suur jõuline eesti mees
kaelal nöörijälg
alasti laual laste ees
patoloog avab
kere
kõri
surub näpu neelu
ja nagu võluväel
sikutab kurgust keele
mis otsib
pidamist arsti ligedal käel
see siis ongi eesti keel
neelatan ja
ütlen tahtmata
tere" (lk 39)
"SIND SALAJA ARMASTADA
kelle mõte üldse oli
me armastus
kes leiutas andis elu
avalale õnnetule monstrumile
kes pole kunagi võimeline enesest
teadlikuks saama
muul moel kui
me valju vaikimise läbi" (lk 59)
Mulle väga meeldib Oidsalu tekstide rütm, sujuv ja voolav keel, sõnastus, teemad. Ootan huviga järgmist kogu. Sellist teadlikku, ühtlast, siirast, enesekindlat, vahetut. Ausat. Nagu see oktoobrikuine luuletus Loomingus.
Loterii on Oidsalust ennegi rääkinud, siin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar