Uudis, et märtsis peaks ilmuma
eestikeelsena Martini esikromaan „Valguse hääbumine“ kannustas muidugi
vanameistri loomele mõtlema ja kätte sattus ta vast lühim tekst, vaevalt
neljale leheküljele mahtuv lugu ambitsioonikast füüsikust, kelle ilmatuma tähtsat
hüperruumi kosmoserändudeks kasutamise ideed ei taha teda palgale võtnud erainvestor
kuidagi edasi rahastada. Ja noh, nagu selgub, on avalikkuse tähelepanu hoidmisel
oma hind.
Selline laastuke siis
lähituleviku äri- ja teadusmaailma suhetest ja koostööst, mis ehk kaasajalgi on
ühel või teisel viisil teadusega tegijatele tuttav teema. Tekst ilmus juba
1974. aastal ja jällegi niisugune retroulmelik lugu, mis hüppab mul ühest kõrvast
sisse ja teisest välja hulpima.
ulmekirjanduse baas
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar