Siis jätkaksin: aga kõik see tütar-ema-emaema dünaamika on seal olemas ja kuigi minu meelest ei ole asjad kohe üldse nii lihtsad, et Emal on emaarmastus puudu, on emaarmastus ja tütrearmastus ja nende kasvamine ja erinevates vormides esinemine kindlasti tähtsad teemad.
Aga.
Kuula!
PEAMISELT näen mina selles ajasturomaani nõukogude ajast. Põhimõtteliselt on oluliste sündmuspunktidena haaratud kogu nimetet periood Läti ajaloos ning ajastutüüpilisi detaile igal leheküljel hulganisti.
Jah, see on lugu emadest ja tütardest, lugu sellest, kuidas otsib abi see, kes teistele toetuda ei oska või ei julge (jah, kas ta toetub kristlikule jumalale või mis rolli usk tema elus mängib, on samuti raamatu läbiv liin), ent PEAMISELT räägib too lugu mulle siiski ahastusest, pingest ja ebamõistliku korra talumatusest ja talumisest.
Et põhitegelased on ema ja tütar, on - vajalik ja tähtis, ent mitte kogu teost hõlmav alus. Kui teos oleks muidu samasugune, aga põhitegelasteks oleksid näiteks meesarst ja tema naabritüdruk, oleks see ikkagi sama teos. Räägiks samu tõdesid.
Kitsendada raamatut emaarmastusest rääkimisele näib mulle
a) alatu raamatu suhtes
b) üsna rumal vaade kogu teose ideestikule
Ehk siis, kui vaadata "Emapiima" arutlusena emaarmastusest, võiks välja noppida detaili ja teha üldistuse, et kui naisinime pletib tüdruku juukseid ja seab neid patsidesse, on armastusega kõik korras, ja kui ta seda ei tee, on halvasti.
Meesinimestele see reegel ei rakendu, ainult naisinimestele.
Raamat on ju EMAarmastusest, isad on hoopis teistsugused!
Aga see on palju elutargem ja mitmetahulisem teos kui selline vaade lubaks.
Raamat räägib sellest, kuidas ka need inimesed, kes on targad ja head, ei saa üksteisest aru ja teevad teistele täiesti mööda asju. Kuidas kõik annavad oma parima, ent välja tuleb taas ning taas valus. Kuidas inimesi on igasuguseid - ja ei lähe kergemaks mõttest, et nad kõik on siiski inimesed.
Hoopis raskemaks läheb.
Ja kuidas nõukogude aeg oli kohutav ka just selles mõttes, et silmakirjalikkus lasus igas eluvaldkonnas ning aus olemine oli eluohtlik.
Aga kui lõpetada seletamine, miks see ei ole raamat ainult emadusest, tuleb möönda, et see siiski on raamat ka emadusest, eluandmisest ja suremisest, järeltulijate tunnetamisest ning sellest, kuidas side vanema ja lapse vahel tekib või ei teki. Kui takistatakse (emapiima mitteandmine on sümbol, ent tõsi on, et kui ema ja laps ei puutu pärast sünnitust tihedalt kokku, jääb nende vahel midagi bioloogilist vormumata), võib minna palju aega.
Vastupidi ka: bioloogiline loomalik side võib olemas olla, kuid sellest ei piisa, ei jätku, suhe ei kesta.
Üleüldse ei ole inimesed ses raamatus lihtsad, ühesed ja lihtsaid vastuseid võimaldavad ju!
Sa küsid, mis raamat see on?
Hea raamat, noh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar