14 veebruar, 2020

Lev Veršinin - Vildaka homse kroonikad (2019)


Orpheuse Raamatukogus taas huvitav tõlkevalik (viimati siis „Orioni vöö 1“), see raamat aga tekitas minus vähe vastukarva tundeid. Tõlgitud on kaks lühiromaani, millest üks on igati diipulme ja teine huvitav alternatiivajalugu. Mõlemad tekstid on õige sünged, vast lohutum on esimene, kogumiku nimilugu. „Vabariigi esimene aasta“ – eks selle puhul sõltu lugeja ideaalidest, kuidas revolutsiooni algideed enda jaoks tõlgendada.

Kogumiku nimilugu on selline Strugatskite jäljendus, aga hulga sapisemas võtmes. Paralleele võiks tõmmata mitmete 20. sajandi jõhkrate revolutsioonidega, ehk lähimaks võiks pidada Hiina ja Mao isikukultust – eks see ole mingil moel senini alles, omal (hiinalikul?) moel transformeerunud kaasaega. Aga see strugatskilik jäljendamine, see viskas lugedes üsna kopa ette.

Teine tera on dekabristide teemal fantaseerimine – mis oleks võinud juhtuda, kui dekabristide lõunapoolne organisatsioon olekski 1826. aastal sealse kohaliku võimu haaranud ning püüdnukski ellu viia nö demokraatlikumat valitsemisviisi. Noh, see laheneb üsna 20. sajandi alguse endise tsaaririigi kodusõdade laadis ehk kõik upub verre ning ideaalidest jäävad järele vaid kõlavad loosungid ja erinevad süüdistusaruanded ühtede ja teiste reeturite asjus. Kuid tekst jookseb loetavamalt ning see revolutsiooni häving on päris kaasakiskuv; kõik see tatarlaste ja ukrainlaste ja vene tsaaririigi alamate konfliktid, nooruslikud ideaalid vs porine reaalsusemülgas.

Nagu avalõigus öeldud, huvitav lisandus eestikeelsesse ulmekogemusse, ent ei saa öelda, et oleksin just hooga kaasa elanud – see nimilugu ikka venis ja venis, millele vastukaaluks (mis aga ei võtnud lõpuni seda avaloo maitset suust) oli küll alternatiivajalugu oma õige sünge nägemusega tsaaririigi ja selle järglaste olemusest – no muidugi, sõltuvalt lugejast ja tema meelsusest.

Kommentaare ei ole: