Orpheuse Raamatukogus taas huvitav
tõlkevalik (viimati siis „Orioni vöö 1“), see raamat aga tekitas minus vähe
vastukarva tundeid. Tõlgitud on kaks lühiromaani, millest üks on igati diipulme
ja teine huvitav alternatiivajalugu. Mõlemad tekstid on õige sünged, vast lohutum
on esimene, kogumiku nimilugu. „Vabariigi esimene aasta“ – eks selle puhul
sõltu lugeja ideaalidest, kuidas revolutsiooni algideed enda jaoks tõlgendada.
Kogumiku nimilugu on selline Strugatskite jäljendus, aga hulga sapisemas võtmes. Paralleele võiks tõmmata mitmete 20.
sajandi jõhkrate revolutsioonidega, ehk lähimaks võiks pidada Hiina ja Mao
isikukultust – eks see ole mingil moel senini alles, omal (hiinalikul?) moel transformeerunud
kaasaega. Aga see strugatskilik jäljendamine, see viskas lugedes üsna kopa
ette.
Teine tera on dekabristide teemal
fantaseerimine – mis oleks võinud juhtuda, kui dekabristide lõunapoolne
organisatsioon olekski 1826. aastal sealse kohaliku võimu haaranud ning
püüdnukski ellu viia nö demokraatlikumat valitsemisviisi. Noh, see laheneb üsna
20. sajandi alguse endise tsaaririigi kodusõdade laadis ehk kõik upub verre
ning ideaalidest jäävad järele vaid kõlavad loosungid ja erinevad süüdistusaruanded
ühtede ja teiste reeturite asjus. Kuid tekst jookseb loetavamalt ning see
revolutsiooni häving on päris kaasakiskuv; kõik see tatarlaste ja ukrainlaste
ja vene tsaaririigi alamate konfliktid, nooruslikud ideaalid vs porine
reaalsusemülgas.
Nagu avalõigus öeldud, huvitav
lisandus eestikeelsesse ulmekogemusse, ent ei saa öelda, et oleksin just hooga
kaasa elanud – see nimilugu ikka venis ja venis, millele vastukaaluks (mis aga
ei võtnud lõpuni seda avaloo maitset suust) oli küll alternatiivajalugu oma õige
sünge nägemusega tsaaririigi ja selle järglaste olemusest – no muidugi, sõltuvalt
lugejast ja tema meelsusest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar