13 veebruar, 2020

Aliette de Bodard – Pearl (The Best Science Fiction of the Year 2, 2017)


Hiljuti loetud de Bodardi eestinduse vaimustuspuhangus asusin hooga järgmist Xuya teksti lugema ja noh, ei läinud just nii õnnelikult. Tekst ilmus algselt viimaste aastate kuumimate antoloogiakoostajate muinasjututeemalises kogumikus, mille kaastekstis on viidatud, et tekst toetub lõdvalt ühele vietnami jutule – ehk kuidas Da Trang jõevähkide abil pärleid otsis.

Siin on Da Trang aga Xuya ääremaailmas, kus talle satub kätte üks alamat sorti tehisintellekti vidin, mis võimendab noormehe tajusid ja tänu millele satub ta kauge keisrinna soosingusse. Mis kergelt tuleb, see kergelt läheb.

Tekst on ehk meelepärane de Bodardi tõsimeelsematele austajatele, muidu jääb see vähe … kontekstituks. Rõõm on kohata keisrinnat – aga milline valitseja see õieti on? Üldse paistab, et Esimest Planeeti ei ähvarda seal selline häving nagu hiljutises eestinduses ohuks oli. Natuke andis mõelda, mida õieti tähendab selle intellektiga tehnikavidina nimetus „remora“, aga kasvõi wikipediast saab õige rahuldava viite (kuivõrd seegi remora kinnitus tihkelt Da Trangi kaelale jne). Eks omal moel on see kena mõte, et kõiksugu tehnikajääkidest on võimalik kokku tinutada tehisintellektiga olend, mis pole küll üleliia võimekas.

Kommentaare ei ole: