29 juuli, 2020

Elizabeth Gilbert: Suur võluvägi

ehk "Hirmudest vaba loominguline elu".

Niih, see on jutt loomingust, mille kirjutas päris kirjanik, eks ole? Lihtsas keeles, lühikeste peatükkidega ja rõõmsa tooniga.
Võiks ju olla hea lugeda?
Ei.
Esiteks selgub, et ongi olemas selline asi nagu liiga kergekaaluline raamat. Nii kergekaaluline, et selle lugemise ajal võtsin raamatukogust juurde ajaloolise kirjandusliku monograafia ja verise põhjamaade krminulli.
Sest kuidas mu ajul ega emotsionaalsel pingeotsijal üldse toitu ei olnud, oli peaaegu valus.
Raamat otsa rõõmsal toonil õpetussõnu teemal "kuidas hästi elada" (ei, minu tõed on kohati tema omadega risti vastupidised, kohati ka päris samad, aga et kumbagi sorti ei põhjendatud muuga kui "mul on tunne", oli väga häiriv), vahele väikesi lookesi tutvuskonnast ja "kedagi ei huvita, et te teete ebatäiuslikult".
Noh, kedagi võibolla otse ei HUVITA, aga ma lugesin seda raamatut, tundsin, kuidas see võtab mult tükke küljest ja oleksin kohe kindlasti soovinud, et see oleks parem.
Samas nii halb ka ei olnud, et pooleli oleksin jätnud.

Hästi segamini olid  (minu jaoks siis) tükid "mhmh, ma mõtlen ka nii, selge ju" ja "eieieiei, see on puhas jama!"
Näide: kui tema ütleb, et kunst ei ole olemuslikult tähtis, medõde, kartulipakendaja või isegi konsultant teevad oma eludega reaalselt tähtsamaid asju (ja see vabastab sind loojana vastutusest teha midagi hirmus hästi - looming pole tähtis nii ehk nii!), arvan mina, et aju ja keha sisu, see, mida olevused tunnevad ja mõtlevad, on kõige tähtsam üldse.
Teod on pisiasjad , suhtumine neisse aga maailmamuutev.
Mõjuta kellegi meelt ja sa mõjutad tervet tema maailma.
Maailm aga on igaühe peas.
Puu langemist metsas on ALATI kellelgi kuulda ja tunda, pisimutukad koore sees, linnupesa okste vahel, suvel tajuvad väga paljud, aga talvelgi on piisavalt kogejaid.
Võibolla liivatera tuulde tõusmisel pole vahet, kas tõusis nüüd 31 või 32 tera, aga nii suure olendi puhul kui puu on raudselt keegi teadlik.
Isegi kui puu on juba surnud, eks ole. Elusa puu langemisest on teadlik ka puu ise ja kõik teised lihtsalt glasuur koogil.
See, mida "reaalsuseks" kutsutakse, on minu vaatekohast lihtsalt me mõtteid ja tundeid mõjutav miski, aga kuidas ta täpselt mõjutab, on juba MEIS kinni.

Lisaks häälestas mind juba alguses kurjaks tema kinnitus, et hirmud peavad olema, hirmudeta ei saa luua, lihtsalt ära lase hirmul juhtida.
Ja siis olen mina, eks ole. Nürilt kartmatu.
Kurat, ma olen inimene ja isegi kirjanik!!!

Nii oli mul lugedes vaheldumisi igav (mhmh, jah, ma tean seda juba) ja nördinud (mismõttes ta ütleb nii vaatenurgapõhiseid asju, nagu oleks tegu Tõdedega???)

Üldiselt on jutt E. Gilberi vaatenurgast loovusele ja loovale elule, aga see ei ole väga täpne ja läbikaalutud vaatenurk. Algul toob ta näite loovast elus, kasutades oma sõpra, kes neljakümneaastaselt otsustas taas iluuisutamise käsile võtta ja uisutab nüüd igal nädalal kolm korda, ja lõpus arvab, et noh, looge midagi, esiteks on see tore ja teiseks saate laheda asja.
Ei tea, mis asju uisutades tehakse?

Põhimõtteliselt on tegu raamatutäie rõõmsate heietustega, mil ei ole taga läbikaalutust ega süsteemi ja autor ka ütleb, et pole ju tähtis, et asi oleks täiuslik, peamine on teha.
Minu arust on see raamat selge näide, et ei ole päris nii. Ei pea just TÄIUSLIK olema, aga väga hea peale tasuks panustada siiski.

Linda Järve blogi
Rupi Kaur soovitab Elu24-s
Õhtuleht
Goodreads
Bukahoolik
Anne&Stiil 
Õmblusmamsel

1 kommentaar:

kolm ütles ...

Hehe, oeh. Piisavalt hea raamat, et mitte pooleli jätta.