* Patti Smithil on väga romantiline ja kirglik suhe asjadega. Ta armastab neid, pildistab üles kuulsate inimeste esemeid mitte seepärast, et kuulsus oleks tema arust mingi tähtis asi, vaid ta siiralt tundub mõtlevat, et need ja teised inimesed andsid maailmale midagi erilist.
Ning nagu sellest juba küll ei oleks, tunnetab ka nende inimeste asjadest õhkuvat - midagi.
Ta austab sama omaduse raames ka haudu, külastab ja korrastab neid - mitte oma lähedaste, vaid ammusurnud jaapani kirjanike omi näiteks.
* Et orkaanid teevad ikka märgatavat kahju isegi siis, kui inimohvreid pole. Mitte et poole aasta pärast keegi ei mäletagi, vaid rongiliinid katkevad ja jäävadki kadunuks ka aasta pärast.
* Patti Smith pole ka iial endast mõelnud kui muusikust, ta on alati kirjutaja olnud oma mõtteis.
Põhimõtteliselt raamat jooksvast hetkest (kuskil 2010, ma arvaksin?), mis sukeldub vahel sujuvalt mälestustesse just nii, nagu me kõik elame korraga praegust momenti ja samas lupsab me minevik täiesti suvaliselt läbi, tuletab end meelde ja ON kohal moel, mida on raske salata. Vahel nähakse und (me kõik näeme vahel und), vahepeal reisitakse täiesti suvaliselt ja sellele erilist tähtsust omistamata Islandile või Jaapanisse või (eriti tavaline) Euroopa ja Ameerika vahel.
Mulle on omane ja meeldiv autori pidev üksindaolek. Ei ole ühtegi väga olulist teist inimest autoriga aktiivselt samas suunas koos elamas. Ta joob oma kohvi, vaatab oma krimkasid ja loeb Murakamit üksinda. Ostab maja. Koristab kassiokset. Nii on.
Samas on selline üksindaolek minu arust elu normaalne seis ja midagi üllatavat polnud. Murakami mulle ka korda ei lähe.
Maitea ... no on mingi raamat.
Naistelehe nupp, kerige natuke alla
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar