Teksti puhul võiks ehk kahtlustada omamoodi eellugu jutustusele “Götterdämmerung”; igal juhul on siin Odin, kel on haldjaid vaja oma maailmalõpuvõitluseks - kuid kõik haldjad pole vaid oma traditsioonide orjad, mõnigi neist tahab enamat kui kastiseisus lubab; või siis näeb seda, kuidas neid traditsioone kasutatakse vähe ebaõiglaselt oma poliitilise agenda ajamiseks. Peategelasest haldjas on oma ühiskonnast vägagi dramaatiliselt väljunud ning nüüd aastaid hiljem joob ennast põhja. Kuid viimaks jõuab temani haldjate oodatav karistus …
Iseenesest kammerlik lugu, mis leiab aset kõrtsitoas, kuigi tagasivaated on vägagi dramaatilised ja kaugel kammerlikkusest. Eks kerget tuska tekitab see haldja põhjajoomise kirjeldus, kuidagi traditsiooniline lähenemine või nii. Või oligi see just rõhutamine, kui lame allakäik; eks haldjasugused võiks unustust otsida ka maalähedasemate viisidega. Aga jah, romantika. Ja eks selle loo puhul võib taas küsida, kus siin õieti see hopepunk on, kuivõrd loo lahendus võiks seda teksti pigem siduda “Götterdämmerungi” maailmaga?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar