Selle antoloogia vast omapäraseim maailm, ehk postapokalüptiline vaade Maalt, mis on igati radiatsiooniga rikutud ja kus elavad selletõttu olendid, kes loonud oma ühiskonnad. Varasemast ajast on mingil moel säilinud tehnikat, mida saab kasutada, mingil moel on side … orbitaalparvega.
Lugu jutustav minategelane on igati tegus olend, võ noh, mutant. Eks temagi otsi lahedamat elu ja nii tekib tal plaan nende mutantide kindlusest välja minna, sest seal eemal olevat väärtuslikku sõnnikut - kui muidu otsitakse võimalikult kiirgusvaba orgaanikat söögimaterjali valmistamiseks, siis see sõnnik on vägagi radioaktiivne ja vajalik muuks otstarbeks. Nii ta oma sõbra Fantaga saabki end kindlusest välja nihverdada ning otsingu käigus avanevad mitmedki saladused, muuhulgas pikkade inimeste kohta.
Mutantide maailm on üsnagi eemaletõukav ja mõneti õudustäratav, aga eks see olene vaatepunktist. Igatahes sobib enamvähem kõik orgaaniliseks alusmaterjaliks, ja et mutandid elavad pidevalt näljapiiril, siis … Võibolla ehk võinuks teksti viimased lõigud mitte nii … hopepunkid olla, saanuks sellest veel mõjusama teksti.
Vaatan, et olen senini Loolaidi tekste igati positiivselt hinnanud, vast peaks sellel autoril rohkem silma peal hoidma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar