On see romaan? Või lühiromaan? Või hoopiski jutustus? Igal juhul on tegu tekstiga, mis võiks tekitada vastakaid arvamusi - mis selle autori puhul on muidugi üsna oodatav tulemus.
Lugu siis sellest, kuidas ühte maanurka (jääb nagu täpsustamata selle tegelik suurus) on sisse tunginud loheanastajad. Neid juhib prints, kes tarbib võlujõudu ja muutub sellest üha vägevamaks - nii paistabki, et eelkõige on printsile vaja võluvõimetega kohalikke, kes peale printsi juurde toimetamist kaovad. Ja printsi vägi kasvab ja kasvab selliselt, et kohalikel valitsejatel pole õieti illusioone - tema edasitungi on võimalik aeglustada veel käepärase võlujõu abil, aga peatada mitte. Ja ehk oleks parem kokkuleppele jõuda, loovutades printsile oma võlujõuga inimesed?
Ühena peatajatest on tegevuses luureüksus Vikatid, kelle ülesandeks on kaardistada vaenlase sõjaväe liikumist ja jätta endast maha lõkse, et neid pidurdada. Vikatid on õige omapärane üksus, ning selle liikmete tegemistele ongi keskendunud suurem osa raamatust.
Autor on omalt poolt öelnud kaks märksõna selle raamatu iseloomustamiseks - üritada kirjutada jutt kindla peategelaseta ning et see on omamoodi austusavaldus Steven Eriksonile (kes siis inspireerib kirjutama nii nagu sul endal soov on. Tõepoolest, peategelast (või peategelasi) kui sellist on raske välja tuua, vaatenurk libiseb ikka edasi ja edasi nende Vikatite seas (ma pole küll kindel, kas kõik osalised saavad niimoodi kaetud - igal juhul sai üks neist korraga surma ja polnud nagu aimugi, et ta oli osa luureüksusest). Ja eks see üksusesisene suhtlemine ja kamraadlus toob paratamatult meelde Bridgeburnersi ja Bonehuntersi nähtused (kuivõrd autor on otsesõnu nimetanud Eriksoni ja mul hetkel lõpetamisel “Reaper’s Gale”), seda kasvõi nimede tõttu. Kuid pole vaid sõjatee kirjeldus, sest üksus leiab oma luureretkel ühe lapsetaolise olendi, kelle olemasolu ja päritolu panevad pead murdma.
Tegu on (vist?) high fantasy laadi maailmaga, igatahes on siin küllaga kõiksugu imelist ja kummalist - libahundid, lohed, haldjad ja mis kõik veel (mitte et see kuidagi taustast tihedamalt teksti jookseks). Kuid see lapsetaoline olend on esialgu defineerimatu. Ühtlasi on vähemalt see kirjeldatud ühiskond omamoodi polügaamne, on mitmikperekonnad mitmete vanematega, kes siis üheskoos laste eest hoolitsevad. Aga jah … paljugi jääb varju või siis enda fantaasia viljaks.
Ja siis on teksti viimane osa, kus autor keerab mõndagi hoopis uue nurga alla ja on vast selle lühiromaani parim osa oma hoopis teistsuguse lähenemisega (kahjuks ei saa spoilerdada - või noh, spoilerdamine seegi, et midagi sellist üldse mainin). Autor on ka maininud, et selle teksti maailm on ka ühes varasemas tekstis olemas, kuid kahjuks mul puudub hetkel ligipääs erinevatele paberväljaannetele (“Kes ma olen?”?). [Ei, tegelikult "Relvade kasutus".]
Ühelt poolt jõuab tekst üsna sünkmorniliku lõpuni ja sealt edasi pole suurt kuhugi minna; see on lõpetatud. Teiselt poolt … oleks tekst võinud olla vähe pikem - kas nüüd just eriksonlik massiivsus (ja kohatine umbsoo), aga tahtnuks enamat teada sellest maailmast ja luureüksuse vaatenurkadest (sest raamatu lõpuosa … eksole).
11 kommentaari:
Mega halb, täiesti ausaamatu on selle grafomaanist suurushullustust põdeva isiku tekstide avaldamine. Arvustus on ka selline konnatiigi rahvale mõeldes kirjutet.
Awwwwwww =)
See kommetaar tegi kohe tuju heaks.
*Veel paremaks.
Sest noh. Kui mina ja mu looming sellisele inimesele, kes niisuguseid Anonüümseid kommentaare jätab, ei meeldi, olen midagi õigesti teinud.
Aitäh!
Palun, aga reaalselt vaadake, palju teid on raamatukogudest laenutatud. 56 laenutust aasta peale, olge nüüd mõistlik, see on grafomaania ja suurushullustus end pidada kirjanikuks.
Loenda uuel aastal, kui mul jälle värskemaid raamatuid on kui 6 aasta eest ilmunud, uuesti =)
See tekst on üle 50 000 sõna ja 350 000 tähemärgi pikk, nii et ikka täiesti tavaline romaan. Ei ole siin mingit lühiromaani ega jutustuse kahtlust.
Arvestades, et tegu on ühega mu vähestest lemmikkirjanikest Eestis ja absoluutse lemmikuga Eesti ulmes, ootan suure põnevusega. Ehkki endiselt igatsen veel rohkem uut luulekogu.
Ma ka igatsen =) Aga peale ma enam nõus maksma pole oma luuletuste avaldamise eest.
krt
ma vaatasin järgi
mind on möödunud aastal laenutatud 226 korda
lissalt tuimalt valetab =o
Ave Alavainut laenutati 275 korda, ta ka äkki ei ole kirjanik?
Ma arvasin vahepeal, et see heiter on Tilda, aga ma kuidagi ei usu, et Tilda nii loll on.
Või siis on.
Olen segaduses.
Niisugune jabur unreasoned hateposti on kummastav. Aitab ainult üks asi - Lähen suurendan Su laenutajate arvu kohe ja loen selle raamatu ka läbi :)
Tänan!
Postita kommentaar