Gert Helbemäe “Ohvrilaev”, Eesti Raamat (1992)

Tegemist on kooliõpilaste lugemisvarasse kuuluva teosega, mida mina oma kooliajast küll ei mäleta, aga eks need teoste valikud ja programmid olegi kooliti erinevad ja ka ajas veidi muutuvad.

Esimese peatüki põhjal valmistusin juba kooliromaaniks – ajalooõpetajast peategelane kooliaasta lõpuaktusel, tutvustatakse kolleege, mainitakse üht õpilast ja pettumust temas seoses plagieerimisega, esile kerkib ametikõrgendus järgnevaks aastaks, algab suvevaheaeg…

Kuid siis sõidavad õpetaja naine ja teismeeas tütar ära Narva-Jõesuhu suvitama (ajastu! Sealsed puitpitsmajakesed jms pidid olema siis oma täies hiilguses!), õpetaja aga jääb linna, et veeta suvi Sokratesest ja pedagoogikast raamatut kirjutades. Kirjeldatakse ka perekonna dünaamikat – üksteisest võõrdunud abikaasad, kes siiski intiimsemat läbikäimist alal hoiavad, kuid intellektuaalsete ambitsioonidega ja ratsionaalsust hindav meespool ei tunne just erilist sümpaatiat väikekodanlikemate, seltskondlikku läbikäimist, kõmu jms hindava naispoole vastu, seal vahel tütar, keda mõlemad armastavad ja kellest võõrdumist pelgavad.

Kuid siis satub linna käsikirja kallal töötama jäänud õpetaja Martin Justus, vanust üle neljakümne, juhuslikult tänaval kokku naabruses elava üle kahekümnese noore naisterahvaga, niisama mõnd sõna vahetades mainitakse Sokratese teemat ning seda, kuidas too pärast surmaotsust (tema vankumatut asjade küsimuse alla seadmist väideti ühiskonnavastaseks; tema aga oma põhimõttekindluses keeldus kohtumõistjatele meelehead tegemast vms) sai kolmkümmend päeva elupikendust, sest just siis olla startinud Delose saarele ohvriande viiv laev, mille teeloleku ajal ei tohtinud ühtegi surmaotsust ellu viia.

Kusagil Kalasadama kandis, kusagilt Patarei vanglast paremale jääval mererannal (vähemalt nii ma asja ette kujutasin, toona eraldas randa tänavatest ja majadest ka raudtee) tunnistatakse üheskoos mingi juhusliku laeva väljasõitu merele ning üheskoos kogetakse justkui alternatiivset reaalsustaju. Näib, et mõlemaid vaevab mingitlaadi eksistentsialistlik üksindus ja mõlemad vajavad inimlikku kontakti. Ajalooõpetaja Justusele tundub, et Isabellal – nii on noore naise nimi – on midagi rõhuvat hingel, mille vastu temas isalik huvi tärkab, Isabella paneb aga ette, et too väljasõitnud laev olgugi nende jaoks nüüd Delose ohvrilaev, ning nende kahe jaoks on alanud kolmekümnepäevane elule pühendatud ja kõigist asjalikest muredest vaba aeg nagu omal ajal Sokratesele tema kongis. Ühiskondlikus plaanis ei või nad muidugi kõigi silme all ka kõige süütumatel eesmärkidel end koos näidata rohkem kui korra paar, ja nõnda algab salakohtumislike väljasõitude jada. Ümberjutustust siinkohal katkestades jäävad õhku küsimused: Kas nende kahe süütu suhtlus jääb lihtsalt inimliku kontakti otsimise tasandile? Mis on see raske koorem, mis Isabellat rõhub? Kas tuleb avalik skandaal? …

Kuni kärsitu lugeja neile küsimusile vastava raamatu näpu vahele saamist ootab, võib ta ette kujutada päikesekuumas virvendavat Eestimaa suvealgust ligi saja aasta taguses Tallinna linnas. Päike hellitab, suplejad naudivad rannamõnusid, ringi klobistavad hobuvankrid koos müravate autodega, Kalamaja kalmistupark on veel tegutsev surnuaed, linnarahvas sõidab ringi autobussidega (mille Pirita suuna lõpp-peatus asus vist seal kohe üle silla vasakul kloostri vastas teisel pool teed), Pirita ja Tallinna sadama vahet sõidab liiniaurik, ja kuidas käidi juba siis Pirita rannas ja jõe ääres jalutamas, jõel paadiga sõitmas jne. Muuhulgas on tegu ka erakordselt kapsaussirikka aastaga, nii rikkaga, et üle tänava paiknevast köögiviljaaiast prisked rohelised ussid suisa Justuse teise korruse korteri akendestki sisse roomavad…

Eks vast kasvõi juba selle kunagise Tallinna linna pärast tasub lugeda, tempot ja põnevust on samuti parasjagu ning meeldejäävaid stseene. Suhete plaanis on lõpus toimuvas lähenemises abieluprobleemidele ning suhtumises tütresse ja õpilastesse ka üksjagu sümpaatset. Olgugi, et Isabella küllaltki suuresti figureerib, on see selgelt siiski Martin Justuse lugu, ühe pereisa suvine seiklus koos psühholoogiliste läbielamistega, Isabella on hoolimata esitatud taustaloost siiski pigem miski, mis peategelasega juhtub, võib ka öelda, et mõistuspärasusele, ratsionaalsusele ja filosoofilistele tõekspidamistele vastanduva kiirkursus, üsnagi paslik argument, mida mõttelise korrastatuse poole püüdlemisel arvesse võtta, liiatigi, kui juba ka sofismi mainitakse. Kas pole mitte psühholoogias jõutud järeldusele, et inimesele omane ratsionaalsus on pigem selline jupitine… Mõttekäigu piires võib ju kõik ilusti klappida, aga aluseelduste seast leiab tihtipeale emotsioonide, stereotüüpide, eelarvamuste jms põhist kraami. No ja lisaks on Isabella, omamoodi ka Sokratese ohvrilaeva päevade näitlikuks kehastuseks, olgugi, et mõnevõrra teistmoodi raamistuses.

Väga värskendav oli lugeda ka mõnd vanemat romaani äsjailmunute vahele. Lihtsalt, nii sõnakasutuses kui ülesehituses, rääkima ajastust ja temaatikast, on vanem kraam ikkagi vanem kraam ja vahelduseks kosutav.

Kaks nädalat juba oli Martin Justus töötanud äärmise intensiivsusega. Ta tõusis hommikul kell kaheksa, keetis endale kohvi ja mune ning asus siis kirjutamisele. Kell üks tegi ta lõunavaheaja ja läks nurgapealsesse poodi, et endale midagi osta lõunaks – peamiselt vorsti, salatit, kartuleid, piima, õhtuks heeringaid. Mõnikord harva käis ta lihakarnis. Kell pool kolm istus ta jälle kirjutuslaua taga ja töötas kella kuueni. Siis ta enam ei jaksanud.

Kirjutamisest väsinuna istus ta siis klaveri taha ja mängis oma paindumatuks muutunud sõrmedega harjutust Bachi „Hästi tempereeritud klaverist“, vahel ka mõnd Mozarti sonaati. Nendes harjutustes otsis ennast endine Martin Justus, nagu ta ise arvas. Mõnikord unustas ta enda hilisõhtuni klaveri taha… keegi ei keelanud teda ega hüüdnud vahele: „Mängi ometi midagi mõistlikku!“, mille all mõeldi Liszti „Armuunelmat“… Jah, ta naine pidas end muusikaarmastajaks, see oli kõige hullem. Kui ta veel oleks tunnistanud, et ta muusikat ei armasta, oleks palju kergem olnud… Kõik, mis oli väljaspool sahhariin-magusat meloodita, käis talle närvidele ja kui ta mehe mängust muul teel jagu ei saanud, siis paugutas ta uksi… (lk 29)

 

Äkki nägi ta, kuidas allkorteri aknast sirgus välja paljas pea, vanamehe paljas pea harvade juustega. See pea keeras enda poolviltu ülespidi, püüdis naeratada, mis ülevalt tundus võika grimassina, ütles:

„Tere varahommikust! Nagu näha, pole ka teil und!“

See tõi tema välja sealt, kus Martin Justus tahtis viibida, vihaga tajus ta seda, eilne reaalsus tuli tagasi, tunne, et teda valvatakse, ja ta hüüdis alla:

„Minult ei saa teie midagi!“

„Eh-he-hee… Mida ma pean siis teilt saama? Und teil pole mulle anda, seda ma juba näen,“ kuulis ta vanameest ütlevat.

Ta irvitab veel minu üle, mõtles Martin Justus kasvavas, jõuetus vihas. Ja oma jõuetus vihas, mis ikka kasvas, näitas ta äkki keelt vanamehele, sellele viltu üles vaatavale kimäärile.

Aga siis pöördus ta teadvusele tulles aknalt.

„Härra Justus, kas ma nägin õieti? Teie näitasite mulle keelt!“ kuulis ta veel vanameest ütlevat ja see masendunud hääl, oma nime kuulmine lisas veel isiksuse teadvusele tulekule, mille impulsiivne vääritu tegevus juba oli äratanud.

Taevas hoidku, mis minuga lahti on, minu, Martin Justusega? Ma laostun ju, mis ma tegin…

Kahe käega pead kinni hoides läkst ta oma tuppa, heitis voodile… Ei ma pean magama, minuga on kõik segamini, mõtles ta ja vajus oma taasleitud minaga raskesse unne. (lk 145-146)