Siis on see kindlasti noorekas.
Hästi kirjutatud noortekas. Tegelastel on oma hääled ja näod, isiksused ning motiivid, mis läbi kumavad, pole kunagi labased. On päris üllatav, kui palju on selles õhukeses raamatus meeldejäävaid tegelasi ja kui vähesega suudab Le Guin nad meeldejäävateks kirjutada. Kuidas isegi Paha Mees tegelikult üsna kiiresti arusaadavaks kirjutatud on - mitte meeldivaks, oo ei, aga mõistetavaks.
Kõik, ka kõige pisemad, vaid ühes lauses mainitud taustalood on tähenduslikud ning maailm, mille Le Guin kirjutanud on, mõjub täiesti ehtsana.
Jah, sellised võiksid lauskmaa ja mägede elanike vahelised suhted olla. Jah, sedasi ilmselt elataks säärases klannipõhises vana aja keskkonnas, üks hea lehm ONGI väärtus, kaks seda enam. Jah, võime oma maid kaitsta võiks olla klannivanema määramisel-kujunemisel esmatähtis. Jah, kui teatud sorti päritolu tagaks teatud sorti võimed, kahtlemata oleks loogiline, et vanemad kihlavad oma vereliinivõimetega noori omavahel, kui aga teine pool muidu vähegi kõlbulik on. Jah, ilmselgelt oleks mingid kombed ja au ühiskonna reguleerijana hädatarvilik ning ka kõige alatumad hoiaksid teatud tavadest kinni.
Ja jah, kahtlemata võiksid olemas olla just sellised inimesed, nagu Le Guin üles on kirjutanud.
Ma usun, mõned teist teavad: hästi kirjutatud raamatut lugedes teeb aju mõnd ebakõla nähes: "Sellel on kindlasti põhjus, ma lihtsalt ei tea tausta," samas keskpärases raamatus loob see kohe: "See asi on ebausutav, ilmselt on kõik kipakas, see autor ei oska mõelda"-tunde ja sageli jääb lugemine katki.
Le Guin on meister - teadlikult ei jäänud mulle vastuolusid üldse silma, ent kui ebateadlikult jäigi, aju tasandas selle kohe ära kui "ma lihtsalt ei tea piisavalt".
Laias laastus on lugu ühe poisi lugu, kellest saab tasapisi mees. See on huvitav lugu, loogiline ja huvitav ühtaegu. Lõpp on ilus - korraga lahtine, sest tulemas on ka järgmised osad, ja samas selle loo lõpp, mida lugesin.
Tunnustan.
Tunnustan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar