Ei saa öelda, et romaan algaks
lendstardiga, mis kohe kinnistaks lugema Fosteri loodud maailma. Nii
võtab Jon-Tomi esimene päev võlumaailmas üle kolmandiku terve
romaani mahust, ja see on kui üks saba ja sarvedeta jutujorin, kus
otseselt midagi erilist ei juhtugi (sest kõik venib), autorile oleks
tähtsam justkui killuviskamine – mõelda vaid, vanduvad ja
ropendavad loomad! Justkui... päris inimesed oma puudustega! Ehk
siis jah, alternatiivne maailm liigub hävingu suunas ja
suitsetatakse mittetubakat ja võrukaelte ja tõbraste halastamatu
populatsioon; ei mingit otsest vanamoodsat ninnunännutamist, pigem
selline ameerika kontrakultuuri kastmes fantasy.
Niisiis, Jon-Tom on vastutahtsi
transformeeritud maailma, kus imetajad on ühtviisi võrdsel tasemel
– on inimesed ja on loomad (ja ka mõned linnud), kes kõik
suhtlevad ja teevad asju, millega üldiselt inimesed tegelevad. Nii
on Jon-Tomi kamba liidriks seniilseks sõimatav kilpkonnast võlur,
peale paari inimese kuuluvad sinna veel saarmas, jänes, nahkhiir ja
ka draakon; tegelaskonnas on kõiksugu pesukarusid, hunte, kasse,
mutte, kopraid jne jne. Keeleprobleem puudub, niisamuti on kõikidel
mingilaadne riietus ja peavari, linnad ja ametivõimud,
transpordivahenditeks on sisalikud ja maod jms.
Aga jah, kui sellest esimesest päevast
mööda saab, läheb tegevus vähe asjalikumaks ja Jon-Tom leiab
selles uues situatsioonis omale üllatava rakenduse loitsulauljana
(lõõritades kuue-seitsmekümnendate tuntumaid laule – mis ei anna
võlumisel küll soovitud tulemust), ning algab quest megavaenlaste
vastu. Romaan hakkas mulle rohkem tööle siis, kui tegevusse sekkub
marksistist draakon ja kui Jon-Tom satub situatsiooni, kus
võlumaailma inimestest vandenõulased püüavad teda enda poole
meelitada – võitlusesse inimrassi eest, et see saaks selles
maailmas tsivilisatsiooni etteotsa (jajah, kerge äraspidine vimka
lugejatele). (Vandenõulastel on omakorda... veidrad ässitajad.)
Ühesõnaga, selline kergelt happeline
meelelahutus, mis pole (seni) just sügavate allhoovustega. Eks siis
edaspidi selgu, kas Jon-Tom saab emma-kumma naisega ree peale ja
kuidas draakon marksismi tõdedega toime tuleb. Või noh, kas see
võlumaailm ja meie maailm pääseb kaetud rahva (kes on siis
vastavalt sipelgad) küüsist. Ja seda siis tervelt... kaheksa
raamatut?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar