Quest lükkub hooga käima ja enam ei
kummita esimese raamatu detailne jokutamine, seiklused ja nendega
kaasnevad õnnestumised muutuvad juba päris uskumatuteks,
kulmineerudes eepilise lahinguga, mis on kohe... üks eepiline
uskumatute õnnestumiste jada (rääkimata sellest, kuidas Jon-Tom
viimaks üpris õõvastaval moel armastatu leiab). Ühesõnaga,
romaan lõhnab kergelt lastekirjanduse järele, kõik selle kamba
seiklused maa all ja maa peal, vee peal ja vee all on kuidagi... noh,
lapsikud või nii. Kerkib ületamatu probleem, seatakse siht (mida
pole võimalik ellu viia!) ja hopsti mõne aja pärast saab kõik
korda – sest, ma ei tea, head tegelased peavad ju ometi peale
jääma? Külastatakse kohti, mille olemasolu ei usuta, käiakse
maskeeritult vaenlase peakorteris, sest noh, tegelikult on see
võimalik jne.
Eks neid kahte raamatut on raske
võrrelda nüüdisfantasy tellistega, tegelased on üsna lihtsad, nad
võivad küll olla tõprad, aga mitte üdini tõprad, sest sisimas on
nad ikkagi head tegelased (põnevusega ootasin, millal see dändi
Kassu midagi eetiliselt või moraalselt kahtlast teeks, aga võta
näpust, oli lõpuni heroiline ja truu kangelane). Ja see
lõpulahing... kohe uskumatu.... igal viimasel hetkel tuli headele
appi midagi, mis lahingukäiku tasakaalustas; selline suhkrune
eepilisus muutis teksti ikka päris läägeks. Kurat, lastekirjandus.
“See oli olnud suurejooneline seiklus, nad olid üritanud päästa tsivilisatsiooni, ületades kohutavaid takistusi ja hirmsaid raskusi. Kõike vaid selleks, et saada legendi asemel hoopis üürikeseks toidukorraks.” (lk 201)
Tore, et kirjastus need kaks raamatut
nii kiirelt koos välja andis, huvitav, kas nad jätkavad Fosteri
tõlkimist, iseenesest need kaks romaani moodustavad terviku ja kas
Jon-Tomi tegemistel saab enam nii eepilist haaret olla, ei oska
aimatagi (muidugi kerkivad uued ohud, galaktilistest mõõtmetes
jne). Eks huvitav küsimus seegi, mille järgi kirjastus
ulmeraamatuid valib, kes küll soovitab?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar