Edasi seiklesin Triestesse, Google'i kollane mehike maandus otse sadama lähistel, sini-sinisel merel seisis suur laev ja kohe pärast kivist rannapromenaadi algasid kõrged ja kandilised majad (vast klassitsistlikku stiili?), tänavate ääred tihedalt autosid täis, ühes tänavasopis toolid reas justkui kontserdiks valmis, tänavakohvikud, rahvas, melu...
Viimaks liikusin Aadria mere äärest, Trieste lahe kaldalt sisemaale, päris Itaalia kirdesoppi Goriziasse, mis Sloveenia poolele jääva Nova Goricaga omamoodi Valga-Valka stiilis kaksiklinna moodustab. Suur hall kindlus, jõgi, palju autosid, maju, inimesi (ja müra) sealgi.
Argentiinas ei oska esiti kuhugi vaadata, siis otsin esimese peatüki lõpust Neuqueni nime, aga eks ole sealgi asfalt, majad ja autod, olgugi, et väike koht. Minu kollasele mehikesele ei avane mingit vaadet ei jõele ega Andidele. Ja edasi ma loobun, las olla pealegi vaimusilma ette manatud kirjeldused põldmarjapuhmastest ja Patagoonia pampade rohust. Selles, et Buenos Aireses tänapäeval jätkuvalt ohtralt lärmi on ma ei kahtlegi.
Esialgu võttis see raamat mind natuke nõutuks. Milline kummaline stiil – pisut distantseeritud ja üldine, natuke luuleline, samas kummaliselt elufilosoofiline ja intiimne, täis pisikesi detailne nagu valguse peegeldumine tindipotil või mustjas laine, mis randa veeredes pruuniks muutub. Aga sellegipoolest köitis enesesse ja siis ma lugesin ühel hetkel tagakaane kokkuvõtet ka ja sain aru, et Enrico Mreule ongi päriselt elanud, niivõrd-kuivõrd üsna nõnda, nagu Claudio Magrise pilk seda tagasivaatavalt paberile manada on osanud. Küllap on ta lugenud kõiki Enrico kirju – nii saaduid kui saadetuid, kõiki, mis veel kusagil olemas on, sest kuidas muidu võiks saada sellist lugu kokku panna? Kui randu ja mõtteidki võib tagantjärele oletada, siis inimestevaheliste suheteni ju ometi puhtalt jälgede ettekujutamisega ei küündi.
Murrangulised, muredad ja rabedad on need ajad tõesti. Üle käivad sõjad, kaovad ja tekivad riigid ning piiriäärsed alad pendeldavad kord ühele kord teisele poole. Enrico lahkub koolipõlve Goriziast läbi Trieste laevaga Argentiinasse, koduse Aadria mere rüpest välja, suuresti ka selleks, et pääseda Austria-Ungari sõjaväes teenimise kohustusest ning nõnda õnnestub ühe hooga ka esimesest maailmasõjast võrdlemisi kaugele jääda. Teisest enam mitte niiväga, sest selleks ajaks kui sakslased sõbra peret Auschwitzi saadavad, on ta juba Salvores, mis peagi on osa Jugoslaaviast ja Enricolt võetakse ta paat.
Tegelikult on muidugi ajaloost ja geograafiast olulisem küsimus Enrico sõbra, mõtleja Carlo Michelstaedteri filosoofia rakendumine läbi Enrico elu. Ei järelsõna ega tagakaas ei unusta seda mainimast. “Võime elada täielikult praeguses hetkes” ehk siis oma tõelist mina valla päästes, selmet lasta sel kultuuri ja sotsiaalse fiktsiooni näivuse ahelais lämbuda. Pagemine sõjaväe pealesunnitud elukorraldusest selleks, et Patagoonia pampades hobusekarja keskel ihuüksi lihtsas hütis piskust elada, seltsiks vaid vanade klassikute paksud köited. Sarnane lihtne ja mugavusteta elu ka Salvores (mis erinevalt Goriziast ja Triestest on hea rahulik, pole täis neid (juba siis) tossavaid ning ummistavaid autosid ja rahvamasse) – jalutada rannal, käia väikese purjekaga merel ja süüa äsjapüütud kala; käia alati paljajalu ja kanda vanu riidevarusid narmendama ilma, et oleks vajadust uute hankimisega endale muret teha ja nii edasi. Carlo ja Enrico lugemisvaras on lisaks Aristotelesele, Platonile, Schopenhauerile, Leopardile ja teistele ära mainitud ka budistlikku kirjandust – ilmselgelt klapib see nägemusega asjade illusoorsusest ja hetkes elamise olulisusest (muresse tuleviku pärast ja kallitesse asjadesse ei tohi kinni jääda). Aga tagakaanel tõstatatud küsimusele “Kas see on õnn?” on vast võimatu tagantjärele hinnangut anda. Vast katsus Enrico lihtsalt elada niivõrd iseenese olemuse järgi nagu oskas. Magrise lugu temast on igatahes köitev ja vast kõrvalseisja pilgule ikkagi omamoodi magusnukker ning pisut koomilinegi, kui Enrico oma reeglipedantsuses viigimarjade üle arvet peab. Tuleb igal juhul tunnistada, et maailma asjadest rahu saamine õnnestub tal nende tormiliste aegade kohta päris hästi.
Enrico ei loe päevi ega nädalaid, vaid arvestab aega paindlikumate ja muutlikumate ühikute järgi: esimese lörtsihoo, rohu pleekimise, guanakode innaaja järgi. Tuul aina puhub, aga mõne aja pärast õpib mees eristama selle erinevaid toone tundide ja aastaaegade järgi: sumbuv vilin või kuiv kahin nagu köhahoog. Teinekord tundub, nagu oleks tuulel värvid: kuldkollane tuul põõsastikes, must tuul paljal lagendikul.
Suured pilved mööduvad ja kaovad, lehm rebib maast rohututi, maa pöörleb aga on samal ajal paigal, karikakar elab kuu aega, ühepäevaliblikas vaid ühe päeva, õhtutähte nimetatakse ühtlasi hommikutäheks. Vahetevahel paisub taevas pööreldes nagu klaaskuul, eemaldub ja hääbub. (lk 31)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar