Natuke McCarthy “Tee” laadis lugu,
aga vähe lähemal veel eksisteerivale tsivilisatsioonile. Peale
järjekordset megaterrorijuhtumit on Ameerika majandus kokkuvarisenud
ja võidutseb tugevama õigus. On kuulda, et Kanadas on miski suurem
põgenikelaager, ning ema ja tütar on sinnapoole minemas. Jala, sest
bensiini pole jne; ühesõnaga, lohutu värk. Mahajäetud majadest
otsitakse purgitoitu, saastatud vett keedetakse joomiseks – kui
võimalik. Pesemisvõimalused muidugi puuduvad.
Ema ja tütre suhe on selline pingeline
– ema on omal ajal tiinekana kodunt põgenenud ja ise õppinud nö
tänaval ellu jääma, tütar on selline tänapäevase elukooliga
inimene, ikka tehnikavidinad ja muidu hädapätakas. Ühel hetkel
ristub nende tee ühe mehega ja tema kaitse eest poeb ema öösiti
mehe magamiskotti teda rahuldama. Kuni mingil päeval jõutakse
tsivilisatsiooni punktini – sõjaväeosa, mis jagab põgenikele
vett ja toitu. Ja ema otsustab et nüüd on aeg tütrel, ee,
mehistuda. Ning jätab tütre selle teekaaslase seltsi, ise lahkudes
sõjaväekolonniga. Elu läheb edasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar