Urmas Alas – Saamatud (Eesti ulme antoloogia, 2002)

Omal moel jällegi tore lugu, selles on toredat naiivset hoogu ja üheksakümnendate alguse mekki. On selline üpris ameerikalik postnõukogude alevik, kus tegutsemas üsna juhanpajulikud seadusesilmad ja muidu kohalikud. Peategelaseks tagasihoidlik politseinik, kes avastab, et on kuidagi sissevõetud äsjakohatud neiust, keda pealinna ametivõimud kahtlustavad Londonis arvutiga sooritatud pangaröövis (oo, tehnoloogia!). Ent jah, neiu on tõrjuv, konstaabli ema on pahane ja ülemus üleüldse vihane, et see tagasihoidlike võimetega noormees ei saa silmi selt neiult ja segab pealinna uurijate salajast jälgimist.

“Nüüd sai ema mõõt täis.
“Sa olid eile õhtul kaua ära,” ütles ta paljutähendavalt.
“Jah.”
“Kas käisid selle väliseesti hilpharaka pool?”
“Jäta, ema! Pole ta kellegi hilpharakas. Üsna korralik tüdruk. Muuseas, me ainult jalutasime ja suudlesime kaks korda, ja kui see sulle vaeva teeb, siis tea, et Uus-Meremaal on AIDS-i vähem kui Eestis!”” (lk 44)

Aga noh, üks hetk noored armuvad ja järgmine päev läheb armuvalus Riho neiu (kas tõesti tegemist väliseestlasega?) korterisse veenduma neiu süütuses kuriteo suhtes. Kuid juhtub nii et... ohhoo, asja sekkuvad korraga tulnukad! Ja tõendite varjamiseks röövivad need Riho koduplaneedilt. Kuid armastus... jah, alati see kergelt ei lahtu (seda küll kirjanduses).

Eks lõpp läheb tõepoolest vähe liialt pööraseks, muidu see saamatute kangelaste kirjeldamine on päris helge.

ulmekirjanduse baas