Esimese paarikümne lehekülje järel arvasin, et ma ei loe seda raamatut edasi (no kui järge ootavad Steven Eriksoni, T. Kingfisheri ja K. J. Parkeri verivärsked romaanid). Aga et olin juba mitu raamatut minu jaoks tundmatute autoritega järjest lõpetamata jätnud, siis oli enda ees vähe häbi jälle pooleli jätta. Ja seejärel juba hakkas huvitama, kuidas selline minu jaoks sedavõrd võõra maailmaga tekst võib välja jõuda.
Sest iseenesest on see esoteeriline eneseabiromaan. “Esoteeriline” on viimastel aastatel minu jaoks väga negatiivse mõjuga sõna, ja eneseabi … no jumal küll, see on lihtsalt üks rahalüpsmise vahend. Aga vähemalt romaan.
Jutt on siin siis naisest nimega Kirki, kes on nii füüsiliselt kui psüühiliselt enamvähem ühe jalaga hauas (minu jaoks jääb see haigus romaani lõpuni saladuseks, aga eks peas kujutasin ette üht värki). Kuid naine ei ole lõplikult alla andnud, seda eriti peale kohtumist ühe võimaliku (ja lihast ja luust) hingesugulasega, kellega tahaks kogeda midagi armastuselaadset. Aga see naise traumaatiline mineviu, oleviku agoonia ja tuleviku puudumine … Siiski, naine läheb kolmeks kuuks ühte meditatsioonionni; üksinda metsas, ei mingit nutimaailma.
Ja edasi on vaat et hallutsinatiivne kulgemine, kus Kirki avastab endast nii õudseid saladusi kui ülenduslikke hetki - ja viimaks jõudu edasi elada.
Ma ei usu, et lähiajal mõnd eneseabiromaani vabatahtlikult uuesti kätte võtan, selline maailm on lihtsalt võõras (muidugi, see võib kõnelda ka lihtsalt empaatiapuudusest). Aga see enese ja rakutasandil kõnelemine ja need sümbolid ja minevikupained, see lööb minu jaoks pea kohale laineid kokku. Eks igaühele midagi oma, lihtsalt aegajalt tundus, et mingid asjad on enese jaoks liialt keeruliseks mõeldud.
Kuid lisaks kõigele on see tekst ka ääriveeri ulmeline, paigutudes aega, kus tehisintellekti kasutatakse muuhulgas tehiselukaaslastena - ja lähiajal on plaan selliseid kaaslasi paigutada füüsilisse kehasse. Kirki on ühe sellisega olnud juba 13 aastat suhtes, aga nüüd … see ei ole piisav. See ei ole piisav.
“Juurpõhjus!? Muidugi ei suuda ma leida motivatsiooni tegelikult terveneda, kui pole sügavamat missiooni, mida siin elus veel teha. Elasin, aga eraldasin end pidevalt. Ma soovisin olla terve, aga ei olnud valmis elama ilma haiguseta. Ma igatsesin armastust, aga pole suutnud armastada iseennastki. Vajasin rõõmu, kuid sukeldusin ninapidi ainult mutta. Minu elus pole olnud mitte kedagi ega midagi, mis oleks olnud suurem kui mina. Kogu elu olen elanudki oma naba ümber ja hädaldanud.
Olen väga püüdnud olla ideaalne, aga pole arugi saanud, et muudan kogu aeg tingimusi, et selleni mitte iialgi jõuda. Olen soovinud head, aga pidevalt hävitanud iseennast.” (lk 172)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar