Robin Wayne Bailey - Vengeance (Shattered Shields, 2016)

Võiks muidugi mõelda, et kui loo kangelaseks on machokangelanna, miks siis sellise tekstiga kaasneb nö alternatiivne seksuaalsus või siis seksisuhete rohkus (kuna meeste puhul lihtsalt ei pane tähele kõiksugu armukesi, prostituute ja vägistamisi?). Lugu on selle antoloogia kohta päris hea (või kui ülbeks minna, siis on ootused juba õige madalale langenud?), taas möllavad tumedad jõud ning tavainimesi ja võlujõulisi ootavad hirmsad kannatused ja hukkumised.

Loo kangelanna on võluvõimetega võitleja, kelle armsaim on hukkunud küla tabanud röövretkes - küla ja kloostrit rööviti seepärast, et kätte saada surmajumala vibu, mida üks nõid vajab, et äratada üles teine, surematu nõid, et see õpetaks talle oma kunste. Noh, kangelanna ei taha lasta sel juhtuda, eriti veel peale kokkupõrget selle esimese kurja nõia jõududega - nõid osutub kangelanna armsama kaksikõeks! Kangelannale tulevad appi selle surmajumala nunnad, kes peavad selleks tegema õige… drakoonilise sammu.

Ühesõnaga, igati tume ja sünge tekst, kus tehakse mitmeid hulle tempe mustade jõududega. Kuid ega kättemaks too armsamaid tagasi - ent noh, kas siis müstilises maailmas üldse mõeldakse tavamaailma reaaliates.

Bronka Nowicka - Anda kivile süüa (2017)

Tekst on oma teravuses ja masenduses päris lööv, aga kuivõrd raamat keskendub sellele, kuidas laps näeb maailma, siis paratamatult minus suuremat kaasaelamist ei tekita. Aga kindlasti on inimesi, kellele need tekstid on igati mõjuvad, löövad ja rusuvad. No katarsis noh. Loodeavasti tõlkija väga ei pahanda, et kolm lugu siin ära toon (mitte ülejäänud raamatus isa eriliselt esile kerkiks, pigem ikka ema ja vanaema ja vaarema oma erinevas… hulluses).

Käärid

Mänguasjad peavad lapse tähelepanu elult kõrvale juhtima. Ta tuleb suunata lastenurga miniatuurse maailma poole. Seal ei tohi olla suuremat vägivalda, armastust ja hirmu kui vildist siil või klaasist silm. Keegi ei karista miniatuurset pattu, seda seda ei märka keegi.

Nukul on seljast võetud kleit, kombinee, aluspüksid. Pastakas on torgatud plastmassist pärakusse, läheb lõpuni sisse, kukub sinna, klõbiseb nuku sees. Silm vajutatud sügavale; kumm imeb sõrme, mis surub ja uuristab. Taob pead vastu seina, löögirütmis pilgutab silma, vaatab - nuku silm ei lähe siniseks.

“Ma panen su juuksed põlema.”

Laps vihkab nukke. Nukud on naised ja nende naiste lapsed, nukud on tobedad. Meesnukke ei ole.

“Ma lõikan su kuldsed juuksed maha.”

Lõikab kohe pea lähedalt. Nüride kääridega annab nüsida. Käärid rassivad ja pöial higistab.

“Mängi, mängi,” kõnnivad pimedad täiskasvanud ümber kuriteo. Nad teevad koduseid askeldusi ja kiidavad timukat vaikuse eest, et tegeleb iseendaga. Autasuks annavad saiakannika. Laps sööb seda, istudes kaksiratsi tapamaja peal.

Nüüd aed: vana käteräti sisse mähitult tassib nukkude kehased, läheb augu poole, mille on varem valmis kaevanud. Pleekinud käterätik lohiseb tema järel kui pruutkleidi slepp. Laps laulatab end liiga vara eluga.

(lk 32)

Uks

Ema läks välja ja jättis mind isaga, aga isa tardus. Ta oli nagu ussike, kui see kätte võtta või kui seda näpuga tagant suskida. Selle vahega, et ussike tegi seda hirmust, aga isa siis, kui enam ei kartnud. Kui ema oli kodus, siis tundis isa sundust ringi sebida. Kui ta jäi ainult minuga, siis ta enam ei pidanud.

Uks läks kinni: isa tuli tuppa ja istus. Kõigepealt koukis ta nabast välja tolmuse puru. Silmitses seda ja pistis siis taskusse nagu asja, mida võib veel vaja minna. Seejärel saatis ta käe näo juurde, mille ülesandeks oli kontrollida, kas habet tuleb ajada täna või alles homme. Käsi tuli tagasi põlve peale ja seejärel isa enam ei liigutanud.

Ma seisin ukselävel ja vaatasin. Esimest korda nägin kedagi, kes tegi nii vähe, et üksnes oli. Läksin oma mängude juurde, aga kui lävele tagasi tulin, siis nägin, kuidas istub keha, mis kuulus isale. Ma astusin lähemale, aga ta vaatas minust läbi, ma ei varjanud tema eest isegi seina mitte. Ma olin kindel: kui mul oleks piisavalt jõudu, et millegagi lahti kangutada tema suu, siis näeksin selles allapoole sõitva lifti torusse. Ma ei öelnud midagi, üksnes koputasin isale vastu otsaesist, nii nagu koputatakse uksele. Ja kunagi keegi tema seest ei küsinud “kes seal on?” - läksin toast välja.

(lk 40)

Saapad

On päevi, kui isa lakkab toimimast ja kogu jutt temast on hoopis asjadest.

Rõivad ei tõuse põrandalt, üksnes saapad ronivad nürilt paljaste jalgade otsa ja pigistavad kontsast. Kamm otsustab, et ka tema peab tegema oma tööd mingi sümmeetria nimel, sest kuna paljal inimesel on saapad jalas, siis peab ka ülaots olema korras. Kamm teab, kuidas sundida kätt, et see laseks peo peale sülitada ja tõmbaks sellega üle juuste. See teeb kammi töö palju kergemaks. Hiljem tuleb purk, kuhu kustakse. Isa keerab selle kinni ja lükkab eemale saapaga, mis nüüd on sügavamale jalga läinud. Purk tuleb täna veel mitu korda, kamm vaid korra, ja saapad higistavad nii või teisiti.

Nüüd hakkavad käima ringi kettad pruuni lindigaa. Magnetofon läheb käima, ja mitte seepärast, et isale meeldib kantri. Hoopis asjad vaatavad, kas pisukese hea tahtega ei saaks seda stseeni komöödiaks keerata. Saapad on lõpuks korralikult  jalga läinud ja hakkavad põrandal rütmi taguma. Kamm sunnib kätt, et see patsutaks temaga vastu tugitooli kulunud käetuge. Järjest kiiremini.

(lk 47)

Seth Dickinson - Please Undo This Hurt (The Year’s Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

Otseselt ma ei mõista, miks see lugu on just ulmeloona kirjas. Eks siin on viiteid lovecraftlikule mängumaailmale või siis veel ühele võimalikule üleloomulikule asjale (seda siis finaalis), kuid seda saaks vabalt hinnata ka tavakirjandusliku kujundina. Kuigi tekst on igati emo, on taas selline, mis kraabib hingekeeli.

Niisiis kaks depressioonis inimest (mõlemal oli äsja lahkuminekud) kohtuvad pühapäeviti baaris ja räägivad ja joovad. Peategelane on Dominga nimeline naine, kes töötab kiirabibrigaadis ja on kokkuvarisemise äärel. Nico nimeline mees on arvutimängude tegija ning arvab, et temast on maailmale rohkem kahju kui kasu - kusjuures, nagu nad mõlemad arvavad, kas see pole mitte universaalne seisund, kõik inimesed on eostumishetkest alates pigem kahjulikud kui kasulikud teineteisele. Mitte et see kõigis süü nägemine oleks kuidagi nende seisukorda leevendav.

Nii need kaks depressioonikut suhtlevad kuni viimaks jõuavad arusaamisele, et nad vajavad teineteist (ega mitte neid, kellest lahku läksid), hoolivad teineteisest, ainult nii suudavad sellist maailma taluda - ja võibolla paremad inimesed olla. Sest ega suitsiid pole lahendus, kuivõrd see asetab mahajääjatele liialt suure koorma.

Nagu tutvustusest näha, pole just ulmelisusest särtsuv tekst (mis on täismahus loetav siit). Peategelane oma hingekarjetega on üpris elav karakter, ta tahab pääseda sellest… tühjusest või võimetusest või lootusetusest. Meesautorilt üsna julge samm võtta naine minajutustajaks, eks lugejad oska paremini öelda, kuivõrd tema sisemaailma loomine õnnestus; igatahes mulle tundub see üsna elus.

“I want to say what Nico would say: actually, sir, that’s not the problem at all, the problem is caring too much, caring so much you can’t ask for help because everyone else is already in so much pain.Nico wouldn’t say that, though. He’d find a really clever way to not say it.” (lk 123-124)

Gregory Norman Bossert - Twelve and Tag (The Year’s Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

Lugu meeskonnast, kelle tööks on Jupiteri ookeanisse sukeldumine ning sealt väärtusliku välja õngitsemine (ning püüdes vältida sealsete olendite poolt ärasöömist); nüüd vabal hetkel püüavad nad kaht uut meeskonnaliiget sisse pühitseda. Selleks pannakse nad jutustama kaht lugu, ühe tõese ja teise võltsi, ning meeskond peab hääletama, kumb on kumb.

Nojah, uustulnukad jutustavadki oma loo ning meeskond peab tegema oma otsuse (lugude eesmärk on ka näha, kas need uustulnukad üldse sobivad meeskonda või mitte). Tegevus leiab aset kuskil 21. sajandi lõpu või 22. sajandi alguses, inimkond on laienenud meie päikesesüsteemi ning ekspluateerivad sealseid planeete. Tehnika on sedavõrd arenenud, et kui sul on ports raha, võid luua endast koopia, mis saab peale sinu hukkumist edasi tegutseda - olles “mina” vastavalt viimasele täiendatud versioonile. Igal juhul saab nendest uustulnukate juttudest aimu 21. sajandi saavutustest ja probleemidest (kui on võimalus, siis inimesed häkivad ükskõik mida, hoolimata tagajärgedest).

Ühelt poolt on lugu üsna tavapärane teadusliku fantastika seiklus, teiselt pool pakub pinevust oma melodramaatiliste hetkedega. Ja no muidugi autori tulevikunägemused ja vihjed sündmustele. Loetav, aga mitte päris minu teetass.

E.K. Mägi - Paradiis (Looming 5, 2017)

Ajakajalisusele pretendeeriv tekst ehk lugu Allanist, kes on otsustanud hakata enesetaputerroristiks. Sest ükski naine temast õieti ei hooli. Allan reisib kuhugi lõunamaale ja jääb kokkulepitud paigas ootame edasisi juhtnööre. Viimaks antakse talle ujumisvest, Allan on pettunud, et ei saa pommivööd. Kuid talle öeldakse, et pommivööd on eilne päev - paned ujumisvesti selga, hüppad rahvast täis basseini ja peale seda võib peagi veest laipu välja õngitseda. Sest ujumisvestis on tseesiumi! Noh, mees asubki oma viimasele teekonnale ning läheb veekeskusse. Ikka ei vaata ükski naine teda soosivalt.

Mis selle nägemuse peale ikka kosta. Tuleb aeg kui kodukootud terroristid hakkavad meid nottima, see pole enam Võõraga seonduv probleem. Allanile küll soovitaks, et ärgu olgu võõrastele naistele nii pealetükkiv, armastus võib ise tee leida, poolpiduste külgelöömiskatsete pärast norutamine ei pruugi tõesti paradiisi avada. Muidugi on võimalus, et autor püüdiski naeruvääristada selliste motiividega inimesi, osutades nende sotsiaalsele saamatusele.

“Pimedus oli Allani poolel. Tänu sellele ei paistnud punastamine välja. Ta sai korvi. Ja see polnud tema elus esimene. Ta sulges silmad ja kujutas ette, kuidas keset kärarikast, värvikirevat ja kõigi maailma aroomidega piserdatud basaari kükitab endassetõmbunud kaupmees, kõrval taevasse kerkiv korvide mägi. Keegi ei pööra kaupmehele tähelepanu, keegi ei osta, keegi ei tule isegi hinda küsima. Ja nii ei saadagi kunagi teada, et see sünge heledasilmne kaubitseja oleks oma hinges valmis loobuma viimasest kui punutisest, ja seda täiesti tasuta. Tuleks vaid keegi, vaataks talle silma, pikalt ja sõbralikult, kas või neutraalselt. Pilku langetamata.” (lk 685)

“Ta oli kõik läbi mõelnud, kuid ometi tungis ta hinge mingi värelus, mingi vihje nõrkusele, ebakindlusele. Ehk oli ta siiski kiirustanud. Ta oli ju veel noor mees, asjaolud võisid muutuda. Võib-olla ikkagi leidub kusagil naine, kes suudab talle otsa vaadata. Ausalt, sõbralikult ja irvitamata, hiru ja asjatut kaastunnet tundmata.Ei, sosistas öö. Sa oled minu.” (lk 687)

Seanan McGuire - Hello, Hello (The Year’s Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

Lugu siis sellise tõlkealgoritmi avastamisest, mis lisaks sõnadele interpreteerib liigutusi (näiteks viipekeelt) ümber häälsõnumiteks. Aga et tegemist on lähitulevikuga, siis see programm on veelgi vingem (peale selle, et suudab inimeste kasutatavaid keeli mõistma) - nimelt on ta võimeline tõlgendama ka… teiste elusolendite kommunikatsiooni; seda puhul, kui teeb enesele selgeks selle toimimispõhimõtted.

Nimelt on kaks õde, üks on tumm ja teine tavaline. Tumm kogub ja kasvatab kõiksugu linde - muuhulgas on linnud rahul, et keegi neile oma kussutamisega närvidele ei käi. Tavaline tegeleb neuroteadustega ning osaline sellise tõlkeprogrammi loomises, mis suudab muuhulgas tõlgendada viipekeelt. Et asi on eksperimendi staatuses, katsetab ta seda oma õega suhtlemisel - et tumm õde saaks suhelda nii tema, ta naise kui ka nende kahe lapsega (kes küll kõik rohkem või vähem valdavad viipekeelt). Eks see harjumatu on, kui tõlkeprogrammi avatar räägib kui senini olid õed suhelnud vaid viipekeeles. Suur on aga neurolingvisti üllatus, kui ühel hetkel võtab õe koduarvutist ühendust tundmatu avatar, mis ütleb vaid “hello, hello”. Naine kahtlustab, et äkki mõni õe juures tegutsev üliõpilane teeb lolli nalja, kui õde samal ajal oma lindudega askeldab, kuid peale arvuti uurimist ei ole see variant võimalik. Asi muutub õige häirivaks, kuna see avatar võtab ühendust vanematepaari lastega.

Esmapilgul üsna väheütleva algusega lugu - tõlkeprogramm, mis suudab mõista viipekeelt ja õppida teisi keeli; kahe emaga perekond jms. Ka loo lahendus pole just üllatav. Aga see, mis mõjub, on kuidas lapsed selle tundmatuga kontakti leiavad ning üheskoos teineteist tundma õpivad, leiavad läheduse. See läheb lugemisel omal moel hinge.

“The science behind it was clean and easy to follow - we had built a deep neural net capable of learning, told it that gestures were language and that the human mouth was capable of making millions of distinct sounds, taught it to recognize grammar and incorporate both audio and visual signals into same, and then we had turned it loose, putting it out into the world, with no intructions but to learn.” (lk 424)

Paul Johannes Raud - Anonüümsed autorid (Looming 5, 2017)

Kuivõrd pakun, et Paul Johannes Raud on Paul Raud (vabandan, kui sherlocklus mööda kõmmutab), siis võib näha kergeid sarnasusi ta varem avaldatud tekstidega, kus samuti keeratakse loogikat mingil moel pahupidi (näiteks käesolev lugu algas pea sama identselt kui “Kärbes”).

Tekst on iseenesest lihtsa ülesehitusega - alkoholism kui probleem on äravahetatud kunstiloome kui probleemiga. Inimesed-sõltlased ei suuda vastu panna loomingulisele tegevusele, ning see on ühiskonna jaoks väga põlastusväärne. Kirjandus, muusika, kujutav kunst, teater, tants jne - ükskõik kes seda (salaja) teeb… on haige. Ja nad tunnevad häbi, et nende loomepalangus loodud teosed leiavad niipalju tunnustust; sellised heidikud saavad käia koos anonüümsete autorite koosolekutel, kus jagavad oma kogemusi - enamus loob vabal ajal, kuid hullemad juhtumid on tööst üldse loobunud ning vaid püherdavad jälkides loomepalangutes (endal seetõttu okas kurgus, et niimoodi mandunud). Muidugi ei saa siin õnnelikku lõpplahendust  nautida…

Nagu näha, igati lihtsa ülesehitusega tekst, millel on lõpuks kergeid probleeme üllatamisega, kuivõrd üksüheselt alkoholismiga sidumine kaotab mõne aja pärast värskuse. Aga eks autor katsetabki võimalustega ja proovib erinevaid kirjutamisi, niisugune eksperimenteerimine on alati huvitavam kui sissetallatud radade käiamine.

“Kange kirjutamiskihk ei vaevanud Johanit aga mitte ainult kodus, vaid ka tööl. Vahel ei saanud ta kohe kuidagi ilma väikese kirjutamiseta. Enne mõnda eriti kriitilist operatsiooni pidi ta värisevate käte rahustamiseks paberile panema soneti või kaks. Kui oli vaja koguda julgust, et teatada patsiendile tolle surmavast haigusest, pidi Johan kirjutama enne mõne följetonikese või miniatuuri. Ja loomulikult aitas kirjutamine leevendada väsimust. Pärast tööd, kui kolleegid läksid koju või linna peale jooma, jäi tema alati oma kabinetti tegelema paberimajandusega. See lõppes tihtipeale mõne uue novelliga. Sellest halvast kombest ei suutnud Johan lahti saada. Ikka ja jälle ütles ta endale, et see on viimane kord, kuid siis tõusis töökoormus veelgi või otsustasid tema kahekümnest patsiendist üheksateist ja pool ära surra. Ning ta teadis, et peab valima: kas kirjutada üks parajalt pikk romaan või minna hulluks. Seni polnud Johan leidnud vormis püsimiseks midagi paremat kui üks väike kirjutamine, ja see kohutas teda hirmsal kombel.” (lk 695)

J.Y. Yang - Glass Lights (The Djinn Falls in Love, 2017)

Surev vanaisa teatab lapselapsele, et selle vanaema oli džinn – ning see Mena nimeline tütarlaps on oma olemuselt vanaemale väga sarnane. Takkajärgi uurides paistab, et vanaisa oli mingil moel saanud džinnilt kolm soovi. Viimane soov oli terve poisslaps ehk Mena isa, misjärel džinn kadus oma teed. Muidugi, teiste inimeste nägemuses oli lugu vähe teisiti – see naine oli kas prostituut või sõjapõgenik.

Täiskasvanuna töötab Mena Singapuri ühes reklaamifirmas. Ta pole nagu teised selle osakonna hiina tüdrukud (pole puhtavereline), mistõttu on ta omamoodi outsider, hall hiireke, kes teeb vaid tööd ja keda lõbutsema ei kutsuta. Aga salaja täidab ta vahel inimeste soove – mis viib ta mõttele, et kas vanaema oleks muutnud midagi võlujõu abil, et nii enda olukorda paremaks teha. Küllap mitte.

Niisugune lühilugu džinni või noore inimese eneseleidmisest. Maailm peab tasakaalus olema – kunagi ei saa olla liialt palju head ega halba. Kõik on tasakaalus.

„Maybe it was for the better. Teach them early that dreams and wishes are things that bring only pain, that nothing comes for free, that for every piece of good fortune, somehow and somewhere the universe will balance itseif out with misfortune.“ (lk 52)

Kuzhali Manickavel - How We Remember You (The Djinn Falls in Love, 2017)

Ei oska midagi selle lühiloo kohta kirjutada. Paistab olevat tegu mälestustega sellest, kuidas kolm noort džinniga kokku puutusid ja kuidas nad tollal asju koos tegid ja seejärel millalgi džinn kuhtus ning kadus. Nüüd täiskasvanuks saanud noored meenutavad, mida nad koos tegid ning milliseid moondumistrikke (näiteks linnuks muutumine justkui el-Mohtari loos) see poiss-olend sooritas, lihtsalt justkui teiste lõbustamiseks. Kuniks ühel päeval oli ta nagu aastakümneid vananenud ning polnud enam suuteline ühekski võluteoks. Mis peale noored lukustasid ta tuppa ning käskisid sel terveks saada. Ja jätsid ta sinna maha.

Ehk siis nüüd, täiskasvanutena on neil selline küsimus, et kuidas see olend toast lahkus, kas teise maailma või lagunes olematuks vms. Ühesõnaga, tekst kui poeetiline hõllandus, mis ei paku justkui suurt midagi – muidugi, võibolla probleem erinevas kultuuritaustas või vastava mütoloogiaga nõrk side; kindlasti on lugejaid, kes ohkavad mõnust ja nõuavad veel.  Lugu on vähe sarnane Maliki tekstiga, kus samuti lapsed möllasid üleloomuliku olendiga – tõsi küll, siinses loos oli see pigem kogemata, alles hiljem tekkis arusaam, millega just tegemist oli.

Paul McAuley - Elves of Antarctica (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 11, 2017)

Cli fi ehk ökoulme maailmast, kus kliimasoojenemise tagajärjel on osa Antarktika jääkilbist sulanud, mistõttu maailmamere tõusuga on mitmed alad vee alla mattunud. Viimaks on jõudnud inimkond selleni, et püüavad Maad jahutada (näiteks üks projektidest on see, et Austraalia sisemaale pumbatakse merevett, et nii seal tekitada sisemeri, mis hoiaks kohapealset kuumust tagasi - kuigi muidugi see merevee pumpamine niiväga maailmamere tõusu ei peata), muuhulgas tegeldakse selle nimel, et Antarktika jääkilp ei sulaks täielikult.

Nimelt on Antarktikas jää alt manner paljastumas ning inimesed üle maailma on seal töötamas, et uuesti jahutada. Osa rahvast aga püüavad elada nö metsikult, külvates maale kõiksugu seemneid, saboteerides seda kujunevat jahutamistööstust jme. Geneetika abil on taasloodud Siberist leitud kääbusmammutid, ringi traavivad põhjapõdrad. Kuid mandri paljastumisega ilmuvad nähtavale nö haldjakivid, kuhu on kirjutatud tolkienlikus haldjakeeles kõiksugu poeetilisi kohanimetusi. Et siis… Antarktika haldjad? Loo peategelane asubki neid kive vabal ajal uurima, ning selle kaudu mõtiskleb maakera olukorrast.

Selline mõru tulevikuvaade ajastule, kui kliimasoojenemise tagajärjel on elu kõvasti muutunud ning saab üha selgemaks, et endist olukorda pole võimalik taastada - aga nagu üks tegelane ütleb, Maa ongi pidevas muutumises ja sellega tuleb kohaneda. Mis küll ei tähenda, et kliimamuutusele kaasaaitamine on mõistlik tegu.

Yoon Ha Lee - Foxfire, Foxfire (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 11, 2017)

Tõeliselt vinge fantasy Korea folkloori ainetel. Nimelt on siis olemas kõiksugu loomad, kes suudavad inimkuju võtta - ja kui tappa 100 inimest, siis saabki inimeseks. Mis veelgi huvitavam, sa saad endale iga tapetu teadmised. Sellise transformatsiooni järele on eriti maiad libarebased - kuigi neil on kuhjaga hoiatavaid näiteid sellest, et inimeseks moondumine võib lõppeda õnnetult.

Seekordse loo peategelaseks on 99 inimest tapnud rebane, kel on niisiis jäänud veel viimane inimene õgida, et vastavalt lapsepõlve unelmale lõplikult inimeseks moonduda. Ainult et… selles kujuteldavas Koreas möllab hävitav kodusõda, kus võimu nimel võitlevad rojalistid ja nö demokraadid. Suurlinnas, kus libarebane resideerub, on lahingute järel rusudes. Kui rebane näeb kohale loivavat pooleldi purustatud mechat, otsustab ta selle haavatud juhi õnneks võtta (surnud inimese söömine ei lähe kirja). Kuid mechajuht on osavam kui libarebane, ta vangistab eluka ja võtab sellelt lubaduse, et rebane aitab naisel sealt linnast põgeneda, kutsudes selleks appi maast ja mägedest väiksemad jumalused.

Naine on kaval - ta võtab libarebaselt vannet tiiger-targa (“tiger-sage”) nimel - ja nii jääb libarebane jänni, kuivõrd nooruses oli rebaseema viinud rebasepoisi viimase tiiger-targa juurde, kes siis ennustas nii mõndagi. Nojah, libarebane kutsubki põgenemist katma väiksed jumalad, aga kõik ei lähe ei lähe nii nagu plaanitud.

Kui teksti niimoodi kirjeldada, võib see tunduda veidi totakana - mis libarebane ja mecha ja tiiger-tark. Aga tegelikult mõjub see loodud maailm igati orgaanilisena - ongi sellised mütoloogilised elukad, kes tegutsevad inimmaailma äärealal ja keda inimesed tunnevad ennekõike muinasjuttude kaudu. Ja see libarebane… no ta on nii rebane kui ka inimene oma mõttemaailmalt. Väga kihvtilt kokkukirjutatud tekst, hoopis erinevam kui eelmised tusased kokkupuuted Lee loomega.

“The statue, one of the few treasures of the district to escape damage, depicted a courtesan who had killed an invading general a few centuries ago by clasping her arms around him and jumping off a cliff with him. My mother had remarked that if the courtesan had had proper teeth, she could have torn out the general’s throat and lived for her trouble. Fox patriotism was not much impressed by martyrs. I liked the story, though.” (lk 490)

Ken Liu - Seven Birthdays (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 11, 2017)

Järjekordne jumala mängimine teaduslikus fantastikas, seekord kaotas aru Liu, kes muidu kirjutab päris head proosat. Aga jah, siin siis visioon sellest, kuidas päästa Maa inimeste kahjutegemisest… tuleb minna virtuaalseks ja maailmaruumi laiali lennata, et miljardite või miljonite või tuhandete aastate jooksul maasarnastada kõikvõimalikke päikesesüsteeme (nagu loo lõpus selgub, miljon miljardit päikest), kuid sellega kaasneb paratamatus - seal loodud inimesed on ikka ühtviisi head ja nurjatud, ikka on sõdasid ja orjandust ja kunsti ja teaduse loodavat heaolu.

Sellised hoomamatud jumala mängimised pole üldse minu teetass, kõik need tähesüsteemide ümberehitamised ja virtuaalkloonid jms… no see läheb liiga kaugeks kiiksuks, sinna kaovad ära võimalused huvitavate tegelaskujude loomiseks - kuigi Liul on selles jutus ema ja tütar ning nende seitsme sünnipäeva kontseptsioon või midagi. Aga eks igaühele oma.

Lugu on ilmunud järjekordses Infinity-antoloogias, sellest sarjast olen senini lugenud vaid üht kogumikku (üldse esimene ingliskeelne antoloogia, mille olen ostnud) - kuigi sel sügisel peaks nüüd ilmuma sõjateemaline antoloogia, millega võiks uuesti hard SFiga maadlemist proovida.

Charles Yu - Fable (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 11, 2017)

Ennemuistsel ajal oleks seda teksti iseloomustatud kui postmodernistlikku. Peategelane, kes jutustab psühholoogi soovil lugusid, kus tema tahtmisel segunevad fantaasia ja tänapäev. Keskaegne eluolu ja nüüdisaegsed elutehnikad. Advokaat, kes elab hütis ja tahab olla sepp; küünlategija tütar, kes käib külanaiste tugigrupis; nõiad ja lohed ja rüütlid veel pealekauba. Muidugi, see on metakirjandus - psühholoogi vastuvõtul fantaseerib mees, kelle lagunev abielu vajab vist teraapiat. Või muidugi, millist lugu võiks pidada seda kõige biograafilisemaks? Äkki on selleks avalugu, mis on kõige tavalisem? Pole abielu, pole last, pole advokatuuri?

Ühesõnaga, mehe väljamõeldud juttudes avaneb päris fantaasiaküllane ilm, autor lõhub mõnuga klišeesid (kangelased! lohed! armastus!), aga kui need fantasyklišeed otsa saavad, avaneb… olemise kõrb. Advokaat-sepp ja ta naine saavad viimaks lapse - kuigi mingi kauge nõid pani neile suvaliselt needuse peale. Kuid laps pole… tavaline, ning pere püüab mõista, miks nad on sellises olukorras ja kuidas sellega edasi minna. Seda püüab psühholoogi vastuvõtul olev jutustaja mitme kandi pealt avada, aga see pole lihtne.

Üheltpoolt igati mänguline tekst, teiselt poolt ronib see põue ja hakkab hinge kraapima. Kui tekstil on mitu mõju… siis see ikka üldiselt on hea kirjaduse tunnuseks. Väikseks miinuseks ehk loo finaal, mis on liialt ettearvatav.

“Things were fine, mostly, although sometimes when they went down to the village for a harvest festival, other families would look at them, and they hated the way they were looked at. Sympathy, mixed with something else. Something like, I admire you, but don’t touch me or I might catch your plague of misfortune. Sympathy, as in, I symphatize, my heart goes outward to you - outward to you, as in, You over there, stay over there, don’t come any closer. I will admire you from the distance.” (lk 593)

Ott Arder - Üks kõiksus (1982)

Arderit on ikka kiidetud, et selline… boheemlik autor ja muhe ja terav ja nii edasi. Olen lugenud ta täiskasvanute ja lastele mõeldud luuletusi, ning pole leidnud tekstidega erilist kontakti. Ehk on küsimus selles, et pole ise pärit tollest ajast ega Arderiga seotud lauludega tuttav. Luule, mille puhul paistab olevat oluline autori omamüüt. Muidugi, ilmunuks see kogu eelmisel aastal, võinuks vabalt kandideerida kirjanduse aastapreemiale.

Luuletus

Jälle ma kirjutan öösel,

jälle üht luuletust.

Õues on aastaajad,

toas on tuuletust.

Kunagi, kunagi ammu

hakkasin suitsetama.

See oli sama lihtne,

kui hakata luuletama.

Raske on järele jätta,

algus ei olegi raske.

Sõnadest õnneks võtta

ärge end, lugeja, laske.

Ei ole luuletamine

selleks, et murda pead.

On vaid hing kinni kuulatamine

ja mõned lahtised read.

(lk 3)

Öövarjutus I

Kui rumal rahutus ei lase üksi olla,

vaid ajab mind toast välja keset ööd,

siis astun õige vaikselt trepist alla,

ei sega neid, kes pärast päevatööd

nüüd juba magavad ja näevad und võib-olla;

ei ole nägemas neist keegi seda ööd,

mis avaneb mu ees, kui jõuan alla,

kus põleb laternaid, et valgustada teed

neil, keda rahutus ei lase üksi olla,

vaid ajab äkki välja keset ööd.

Et rahunenult tagasi kord tulla,

ma lähen õige vaatan tänast ööd.

(lk 13)

Üks elu

Üks elu leidis oma koha minus.

Nüüd otsin iseennast elu teel.

Ma olen leidnud osakese sinust

ja õige mitmeid osakesi veel.

Ma aiman aega, aiman võimalusi.

Mul vahel meeldib loota võimatut.

Üks elu minus - tuikav tõsiasi,

ei ühtki tõtt, mis saabuks valutult.

Ent arvan teadvat, kes ma võiksin olla,

kuid kas ma olin, seda veel ei tea.

Must joon jääb vedamata siia alla.

Küll ükskord veetakse. Kõik auku.

Halb ja hea.

(lk 18)

Ja andke mulle andeks

lapsepõlv,

mis lõppeda ei taha,

ja liiga hilja alustatud päev,

et kõike seda, mida näen,

ei oska märgata -

veel pisut aega andke

ärgata,

(lk 19)

Ian R. McLeod - A Visitor from Taured (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 11, 2017)

Tekst, mis on taasilmunud vist igas selle aasta parimate ulmelugude antoloogias, ning tõepoolest, asi on lugemisväärt, selline kirjanduslik teaduslik fantastika (mis mõnikord terminina tähistab küll poosetavat teksti, aga sel puhul olen mõelnud ikka positiivset mõõdet). Jutt siis naisest ja mehest, kes kohtusid ülikoolis ning said seal eluaegseteks sõpradeks. Naine uuris ülikoolis analoogkirjandust (ehk siis füüsilisi raamatuid, mille puhul tuleb sul endal interaktsioon avada, mitte et sul oleksid kõiksugu vidinapõhised lahendused väljamõeldud maailmale ühel või teisel jne viisil kaasa elada); mees uuris astrofüüsikat - kuna arvas, et eksisteerivad paralleelsed maailmad, nagu see paistab ilmnevat katsetega, mida tehakse subatomaarsel tasandil.

Nojah, analoogkirjandus on tolleks ajaks igati iganenud… kuid naine avastab, et selle pakutavaid narratiive saab kasutada oma uues ametis ehk konsultanditöös, pakkudes nii probleemidele ebatraditsioonilisi lahendusi. See osutab niivõrd edukaks, et naine hakkab juhtima oma konsultatsioonifirmat… ja nüüd leiab, et soovib aidata oma sõpra selle paralleelmaailmade uurimisel - tehes ta populaarteadusliku saate ankruks. Mees saab niisamuti kuulsaks, kuid ega see õnnelikumaks tee. Mõne aja pärast leiavadki nad võimaluse (Tauredi külaline!), kuidas seda võiks tõestada. Kuid…

Eks lugu pakub omamoodi huvitavaid (või ka hoiatavaid?) visioone tulevikumaailmast, kus kõik on nii interaktiivne ning tegutsevad abistavad tehisintelligentsid ja muud argielulised imed. Autor ei lähe küll hulluks ega paku mingeid transhumaanseid visioone ega kosmosevallutusi (neid õieti ei mainitagi), tema maailm on järg meie praegusele olustikule - no eks siit tekib küsimus, kas selline interaktiivne pillerkaar röövib meilt midagi inimestena olemuslikku (selle vastandiks on mehe päritud merikarbifarmi kuskil Šotimaa pärapõrgus, mis on nii… 20. sajand.

Muidugi, eks võiks ka sellele paralleelmaailmade fenomenile tähelepanu pöörata, aga see läheb veidi hard SFiks minu jaoks, eks igaühele oma.

“Slowly. like some archeologist discovering the world by deciphering the cartouches of the tombs in Ancient Egypt, I learned how to perceive and interact through this antique medium. It was, well, the thingness of books. The exact way they didn’t leap about or start giving off sounds, smells and textures. That, and how they didn’t ask you which character you’d like to be, or what level you wanted to go to next, but simply took you by the hand and led you where they wanted you to go.” (lk 562)