Arderit on ikka kiidetud, et selline… boheemlik autor ja muhe ja terav ja nii edasi. Olen lugenud ta täiskasvanute ja lastele mõeldud luuletusi, ning pole leidnud tekstidega erilist kontakti. Ehk on küsimus selles, et pole ise pärit tollest ajast ega Arderiga seotud lauludega tuttav. Luule, mille puhul paistab olevat oluline autori omamüüt. Muidugi, ilmunuks see kogu eelmisel aastal, võinuks vabalt kandideerida kirjanduse aastapreemiale.
Luuletus
Jälle ma kirjutan öösel,
jälle üht luuletust.
Õues on aastaajad,
toas on tuuletust.
Kunagi, kunagi ammu
hakkasin suitsetama.
See oli sama lihtne,
kui hakata luuletama.
Raske on järele jätta,
algus ei olegi raske.
Sõnadest õnneks võtta
ärge end, lugeja, laske.
Ei ole luuletamine
selleks, et murda pead.
On vaid hing kinni kuulatamine
ja mõned lahtised read.
(lk 3)
Öövarjutus I
Kui rumal rahutus ei lase üksi olla,
vaid ajab mind toast välja keset ööd,
siis astun õige vaikselt trepist alla,
ei sega neid, kes pärast päevatööd
nüüd juba magavad ja näevad und võib-olla;
ei ole nägemas neist keegi seda ööd,
mis avaneb mu ees, kui jõuan alla,
kus põleb laternaid, et valgustada teed
neil, keda rahutus ei lase üksi olla,
vaid ajab äkki välja keset ööd.
Et rahunenult tagasi kord tulla,
ma lähen õige vaatan tänast ööd.
(lk 13)
Üks elu
Üks elu leidis oma koha minus.
Nüüd otsin iseennast elu teel.
Ma olen leidnud osakese sinust
ja õige mitmeid osakesi veel.
Ma aiman aega, aiman võimalusi.
Mul vahel meeldib loota võimatut.
Üks elu minus - tuikav tõsiasi,
ei ühtki tõtt, mis saabuks valutult.
Ent arvan teadvat, kes ma võiksin olla,
kuid kas ma olin, seda veel ei tea.
Must joon jääb vedamata siia alla.
Küll ükskord veetakse. Kõik auku.
Halb ja hea.
(lk 18)
Ja andke mulle andeks
lapsepõlv,
mis lõppeda ei taha,
ja liiga hilja alustatud päev,
et kõike seda, mida näen,
ei oska märgata -
veel pisut aega andke
ärgata,
(lk 19)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar