Järjekordne jumala mängimine teaduslikus fantastikas, seekord kaotas aru Liu, kes muidu kirjutab päris head proosat. Aga jah, siin siis visioon sellest, kuidas päästa Maa inimeste kahjutegemisest… tuleb minna virtuaalseks ja maailmaruumi laiali lennata, et miljardite või miljonite või tuhandete aastate jooksul maasarnastada kõikvõimalikke päikesesüsteeme (nagu loo lõpus selgub, miljon miljardit päikest), kuid sellega kaasneb paratamatus - seal loodud inimesed on ikka ühtviisi head ja nurjatud, ikka on sõdasid ja orjandust ja kunsti ja teaduse loodavat heaolu.
Sellised hoomamatud jumala mängimised pole üldse minu teetass, kõik need tähesüsteemide ümberehitamised ja virtuaalkloonid jms… no see läheb liiga kaugeks kiiksuks, sinna kaovad ära võimalused huvitavate tegelaskujude loomiseks - kuigi Liul on selles jutus ema ja tütar ning nende seitsme sünnipäeva kontseptsioon või midagi. Aga eks igaühele oma.
Lugu on ilmunud järjekordses Infinity-antoloogias, sellest sarjast olen senini lugenud vaid üht kogumikku (üldse esimene ingliskeelne antoloogia, mille olen ostnud) - kuigi sel sügisel peaks nüüd ilmuma sõjateemaline antoloogia, millega võiks uuesti hard SFiga maadlemist proovida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar