Rodney Castleden – Sündmused, mis muutsid maailma (2008)

Tegemist siis ühemeheülevaatega homo sapiens sapiens ajaloost ja erinevatest kujunemistest. Iseloomulik euroopakeskne lähenemine (aegade hämaruses omab mõningat tähtsust Hiinagi), autorist lähtuvalt palju tähelepanu Inglismaa sündmustele (nt kuningakodade vahetumine 10.-11. sajandi paiku). 20.-21. sajandi sündmustest kirjutades ilmuvad teksti (ajalukku?) autori enda arvamused ja kogemused sündmustest läbielanutega.
(Veider, et I Maailmasõja puhul jääb mainimata gaasirünnak.)

Eks ikka huvitab, kas Eestil ja ta lähinaabritel on Suure Ajalooga mingit pistmist. Ei ole. Balti riike mainitakse esmakordselt seoses paavsti mõrvakatsega 1981. aastal (lk 431). Soome on üks esimesi riike, kes teavitas maailma radioaktiivsuse lainest, mille põhjustas Tšernobõli avarii (lk 435; niisiis ei miskit Talvesõjast). Eesti, Läti, Leedu on nimeliselt olemas raamatu eeleelviimasel teemal – N.Liidu kokkuvarisemine (lk 441 – raamatus üldse 448 lehekülge).

Lugemise ajal pidasin väikest nimekirja sündmustest, mis endale uudsena tundusid:
Toba vulkaanipurse (75000 e.m.a.), Musta mere üleujutus (5500 e.m.a.), Mausolose hauakambri ehitamine (354 e.m.a.), Archimedese kruvi leiutamine (265 e.m.a.), Püha Augustinuse maabumine Kentis (597), Pippin Lühikese kroonimine Püha Bonifatiuse poolt (751), Harun al-Rashidi surm (809), Alfredi lüüasaamine taanlastelt (878), Inglismaa kujunemine (925-973), Inglismaa ülevõtmine taanlaste poolt (1016), Anesteesia leiutamine (1236), Lewesi lahing (1264), lord Darnley' tapmine (1567), Praha “defenestratsioon” (1618), Raleigh' “Maailmaajalugu” (1618), John Harvardi surm (1638), arvutusmasina leiutamine (1642), Boyle'i “Skeptiline keemik” (1661), Associationi hukkumine (1707), Lõunamere mull (1720), Robert Oweni püüdlused sotsiaalsete reformide vallas (1809), naftapuurimise algus Bakuus (1823), hõõgniidiga gaasilambi leiutamine (1885), Amritsari veresaun (1919), Vatikani “ei” rasestumisvastastele vahenditele (1930), Vom Rathi tapmine (1938), võitlus puhta õhu nimel (1956)

Millele mahuliselt kõige enam tähelepanu pöörati? Titanicu uppumine, tervelt kuuele leheküljele jagus teksti (keskmiselt oli igale sündmusele pühendatud u 2 lk teksti).

Richard Brautigan – Arbuusisuhkrus (2002)

Utoopiline maailm. Painajalikult irreaalne, unenäoliselt ebaloogiline, märkimisväärselt õnnetu.

Sümboolsed nimed, paigad, situatsioonid. iDEATH ehk minaSURM. inBOIL ehk sisePAISE. Unustatud asjadest aetud viski ajab hulluks. Ühel tõekuulutushetkel halvad ja ohtlikud mehed lõikavad oma ninad, kõrvad, pöidlad otsast, jooksevad verest tühjaks ja erinevalt tavakodanikest ei maeta neid jõkke, klaaskuplitesse ja virvatulukeste alla, vaid meeste maised kehad hävinevad tule-matustel. Tiigrid, enne kui viimne neist tapeti, vestlesid linnakodanikega inimkeeli. Linna vapustab stoiline enesetapp.
Vastukaaluks on suur osa ümbritsevast maailmast valmind arbuusisuhkrust.

Magus, võõras, sürreaalne.

Jakob Liiv - Püha kuju (1900)

Unustusse vajunud värssteos on praegu üsna veider lugemine. Siiski – luule lippab mõnusasti ja mõnekümnelehene lihtne õpetlik lugu saab ruttu selge lõpuni. (Süžee on ümberkirjutamiseks liiga didaktiline.)

(Kõrvalolev 1918. aasta väljaande pilt.)

Raamatu tekst. (html)

Raamatu nägu. (pdf)

Katked:

Iga prohwet nõrkemata loodab,

Kuulutab ja pikisilmi ootab

Rahu toojat ilma tulema.

Nende kirjades on magus lootus,

Lugedes neid, ärkab hinge ootus,

Ootaja jääb siiski rahuta. (lk 17)

*

Looduses on uhke rõõmu pidu,

Üles poole tungib iga idu,

Haljaks läheb mustaw mulla pind.

Aasal ilurikas lille pere

Walgusele hüüab: Tere, tere!

Hõiskab ühes inimese rind. (lk 21)

*

Ja ta räägib tasa kõrtsile:

„Siin ta seisab nüüd, see hirmus maja!

Kellele on teda ilmas waja?

Kellele? kes mulle kostab siin?

Tuhandete wara ära neelad,

Paljudele elu õnne keelad,

Noore sugu witsaks oled, wiin. (lk 23)

*

„Mees, kes noore elu eksi ilma

Laseb ainsaks pilguks naese silma,

Annnb mõõga kätte naisele,

Millega ta mehe südant lõikab,

Pahal tujul ette wiskab, hõikab,

Kisub wanad haawad walgele. (lk 29)

*

Naese arm wõib mehe uueks luua,

Mehe rinda auusaid püüdeid tuua,

Tasandata komistuse tee.

Noorus häbi töödest õnne nõuab, —

Kange wõim, kes kirge wõita jõuab,

Mida tujud toowad weresse. (lk 25)

*

„„Pulma tund ei ole elu nali,

Peigmees hoolsalt enesele wali,

Wali teda waikse palwega.

Walimine elu tee sul määrab,

Õnnetu, kes selles wiltu wäärab,““ (lk 31)

Rein Vahisalu – Viies kabinet (2008)

Tuttav nägi seda raamatut ja küsis, et kas tegemist on selle südamearstiga. Vastasin jaatavalt, sest olin pea paarkümmend lehekülge lugenud. Tundsin end mõneti noorena, et ei tea peast kuulsate arstide nimesid.

Raamat on huvitav lugemine tundmatu teema kohta. Et kuidas tervislikult elada ja mis nalja autori arvates ravisüsteemiga tehakse. Doktor Hannes Aas on peaaegu ideaalinimene, võiks sedastada.
Mõnus on lugeda intelligentse inimese mõtteid. Ja vist esmakordselt sain aru, milleks kepikõnd hea on.

---

Vaapo Vaher (Looming 2009/3)
Doktor Rein Vahisalu on taas ilu kirjanikuna üles astunud. „Viies kabinet” on protestiraamat meid teenindavas meditsiinis üha tuure koguva turundusliku masinavärgi vastu. Arstiabist on saamas lihtlabane äritehing. Ost-müük. Kuuldavasti olevat raamat arstiringkondades diskuteerivat elevust tekitanud.

Kätlin Kätlin – Üks pole ühtegi (2008)

Lugemispäevik: lugemist alustasin 2.detsembril, aastal 2008. Hommik oli möödunud uniselt ja mõningase liikuvusega. Lõunapaiku asusin kartuleid keetma ning taustaks mängis OOIOO album “Feather Float”, sest tahtsin kuulda nende “Oizumio” lugu. Mis on super. Ja siis kell 15 tekkis tunne, et nüüd võiks seda luulekogu lugeda. Umbes pool neljaks lõppes plaat ja asemele läks Double Leopards “Halve Maen” duubelplaadi teine plaat, sest “Forest outlaws” on ehk selle bändi lemmiklugu (aegajalt ikka üritan seda bändi mõista, aga live-kogemuseta on see vist suht lootusetu). Rulluvas helimassiivis lugesin raamatu lõpuni. Tahtsin jubedalt päevavalguses lugeda, aga kahjuks oli siis tõeliselt pime ja vettinud päev, pidi juba plaadivahetuse ajal toas lambi süütama. Kella neljaks oli raamat läbi ning plaatki lõppenud (esimest lugu ei viitsinud kuulata, kohe lemmikloo kallale). Tekkis vajadus midagi kergemat kuulata, valik oli Stereolab “Peng!” (sest “Enivrez-Vous” on algusaja Stereolabi vast parim lugu). Ja sõin kartuleid. Otsustasin veelkord luulekogu lugeda. Mistõttu hiljem sattusin kohvikusse. Kus mörisesid vanad mehed, kes kommenteerisid ajalehe uudiseid (ei midagi kuulatavat, aga käiasid ikka ajudesse). Natuke lugesin. Ja jätkasin lugemist 3. detsembri lõunal, umbes kell 14, taustas mängis Birchville Cat Moteli duubelalbum “Beautiful Speck Triumph” teine plaat. Üks öisemaid lugusid üleüldse on “The Romance of Certain Old Clothes” (vaikne salapärane undamine ja ootamatud kolksatused), ja sellele järgnev järgmise loo algus (build up). Ja sai raamat teistkordselt läbi loetud.

Miks ma nii mõttetut juttu kirjutan? Sest ma ei oska luulega suhestuda. Ma arvan, et ma ei saa sellest aru (jutt ei ole ainult käesolevast luulekogust muidugi).
Seepärast proovisin mõndagi luuleosa lugeda kui proosat (no need on lõigud, mida ise heameelega kirjutaks):

Akordide raginas teda
ma enam ei kuule (lk 20)

Mängi minuga
Päike ju mängib ka (lk 22)

Ei tunne end enesena
Ei tunne end endisena
Ei tunne end nüüdsenagi
Ise aidata ennast ei saa
Mängi mind
et ma näeks (lk 22-23)

Kui olen päeval proovinud armastust
ja leidnud ta mitmekordse
näen unes, et olen arstide juures
jagame röntgenikiirtes
armastuse füüsilist poolt
(püstiasendis)
vaatan seda ülevaltpoolt
meie kehadest paistavad väänduvad luud
kõige ilusam pilt
mida silmad elades vaatavad
arstid me ümber vangutavad päid ja imestavad
kirjutavad midagi üles
(hommikuses lehes juba kirjutataksegi) (lk 56)

keedan teed,
ja hästi hea on,
eriti kui vihm on just ära sadanud (lk 77)


Mõned muljendused. Lugemisel valdas pidev õud loetu intensiivsusest.
Fazerluule – läbitungimatu päikeseluule, tekst, millest ei saa kinni haarata, miski toimub varjudes, närviline kude.
Esimene vaatus – avatum kui fazerluule, looduse katsumine, loodusest lähtumine, pisut ootamatu vendluseteema virvendab vahel.
Teine vaatus – kohaluule, vaade elukohtadesse ja akendest välja, argine olemine segatud olemise õudusega.
Antoloogilised tekstid võiks olla “Unenäod” ja “Laul neljast koerapojast”.
Raamatu kujundust tuleb igati kiita, täiesti nagu välismaa pärit (irooniata). Ilus.

ekspress
postimees
looming

---

Maarja Kangro (Looming 2009/3)
Kätlin Kätlini teine luulekogu „Üks pole ühtegi” sisaldab stiililt üsna mitmesuguseid tekste. Siin on impressiooni- ja assotsiatsiooniluulet, mis päris raamatu alguses on ka lopsakam (räägitakse „tõrksatest meeltest”, kelle „kirkad lakad / on palmitsetud lõhnavate okste / ja pahupidi vikerkaarte / virvendustega värvituil vesil”); hiljem muutuvad tekstid üha selgemaks ja arutlevamaks. Mõnes kohas oleks Kätlin justkui Doris Kareva vaimne tütar („kõik sinus otse sõnadeks ei selgu”), teisal näeb Oidekivi stiilis sürr-assotsiatiivsust. Raamatu päevikulikud tekstid anna vad kõige rohkem alust Kätlinit nentijate hulka paigutada. Tajupildid tõlkija-toimetaja elust hõlmavad argimetafüüsikat, lehelugemist, kirju tamist, tõlkimist, Reichi, Pärdi ja Adamsi kuulamist, samuti kodu vägivalda ja sellega toimetulekut. Kogus on ajamärke, ent pained ja kannatused on nagu Langemetsalgi pigem üldinimlikud, konkreetse sootsiumi suhtes väga teravalt sõna ei võeta.

Veikko Huovinen - Silguvorm Jeesusele (2008)

Lühidalt öeldes on tegemist jutukogumikuga, mille autoriks on kuldses keskeas soome meeskirjanik, kes kirjutab muhedalt. Elukogemuse pealt.
Hea laadna lugemine.

---

Valle-Sten Maiste - Vaja on mitteparteisõdurist ministrit (Sirp, 16.01.09)

kontekstist välja rebitud tsitaat:

Vahemärkusena – küsimus on mõnesajas tuhandes kroonis, mis võrdub tühise episoodiga äsja linastunud ajaloopropagandistlikust seebisarjast või mõne kultuuriametniku paari kuu palgaga. Väikesegi ettevaatamise ja hoole korral oleks mõnest isamaalisest kirjastamis- või kultuuriprogrammist see raha loomulikult leitud. Näiteks toimisid kultuuriministeeriumi eelarves kuni viimase ajani jõudsalt rahvuskirjanduse toetamise miljonid, millest aegade jooksul, jumal paraku, on rahastatud kordustrükke raamatute puhul, mille osas antikvariaatideski kesine nõudlus.

artikkel

Milan Kundera - Identiteet (2007)

"Asjatu oleks Chantalile öelda, et ta armastab teda, et naine on ilus; tema armunud pilk ei suudaks naist lohutada. Sest armastuse pilk on üksinduse pilk. Jean-Marc mõtles kahe teiste silmis nähtamatuks muutunud vanakese armastusele: nukker üksildus, mis eelneb surmale. Ei, ta ei vaja mitte armastavat pilku, vaid tervet tulva võõraid, siivutuid, ihalevaid pilke, mis peatuvad temal sümpaatiata ja valikuta, õrnuseta ja sündsuseta, fataalselt ja möödapääsmatult. Need pilgud hoiavad teda inimeste ühiskonnas. Armastuse pilk rebib teda sealt välja." (lk 38)

"Joonud veel ühe sõõmu, jätkas ta: "Sõprus oli minu silmis tõend, et on olemas midagi võimsamat kui ideoloogia, religioon või rahvus. Dumas´ romaanis satuvad neli sõpra sageli vastasleeridesse ja on sunnitud üksteise vastu võitlema. Aga see ei riku nende sõprust. Nad aitavad üksteist salaja, kavalust appi võttes, vilistades igaüks oma leeri tõe peale. Nemad asetasid sõpruse tõest ülemaks, isandate üritustest ja käskudest ülemaks, kuningast ja kuningannast ja kõigest ülemaks."" (lk 45)

August Gailit - Leegitsev süda (1956)

"Jumal ja kunst oli logejaile ja täissöönuile, kes oma igavuses ei teadnud, kuhu end lõpuks toppida. Siis kujutlesid nad, et leiavad jumalas lunastust ja kunstis sügavaid elamusi. Sellega rahustasid nad oma kõverat südametunnistust ning suigutasid hinge kas järgmiseks pühapäevaks või eelolevaks kunstiõhtuks." A. Gailit "Leegitsev süda" lk 112.

Andrus Kivirähk - Voldemar (2007)

Hea näidend.
Kui kokku panna "Vanamehed seitsmendalt" ja "Liblikas", saab kokku seesinatne teos. Ehk siis mängulisus ja kultuurilugu. Tellimustöö, aga ikkagi.
Huvitav, kas Kivirähkil on avaldamata mõni varasem näidend, neid tahaks küll lugeda.

Etendus on kindlasti midagi muud.

---

Kivirähk on tegelikult anti-Kross - kui Kross oma romaanidega alustas aegade pimedusest ja jõudis tänapäeva, siis Kivirähk on liikunud romaane kirjutades hoopis vastupidi - tänapäevast ("Sirli, Siim ja saladused" 1999) 20.sajandi algusse ("Liblikas" 1999), sealt tagasi teoorjuse aega ("Rehepapp" 2000) ning viimaks hoopis maarahva anastamise aega ("Mees, kes teadis ussisõnu" 2007).
Kui Kross tundus eelkõige nautivat romaanide kirjutamist, siis Kivirähk vastupidi ei viitsi üldse nendega jännata, ning pigem kirjutab näidendeid ja muud tilulilu.
Ma ei taha mõeldagi kui saatanlik võiks olla Kivirähki kallite kaasteeliste kujutamine.

Viikingite viimane pealik (2000)

“Kallis lugeja, loe seda raamatut, mis on edastatud teieni OLAVI, ORMI ja ANNA-MARIA poolt. See raamat kajastab elu nende inimeste silmade läbi, kes elasid aastatel 1052-1146. See oli nende aeg ja nende elu. Arvestage sellega, et see tekst on antud TEISPOOLSUSEST ja pole ilukirjanduslik teos.
Need on vaid meie mälestused hetkedest, mil elasime. Kõike poleks saanud teile edasi anda, see oleks siis liiga pikale läinud. /--/
Kallid inimesed, armastage maad, kus te elate, hoidke teda puhtana. Vastutasuks saate hulga ilusaid hetki.
Meie, VIIKINGLASED, kes oleme veel TEISPOOLSUSES, soovime kõik teile edu!” (lk 142-143)

Kas see on lastekirjandus? Või noortele? Või kokkuvõte/ümberjutustus loetud raamatutest? Kristlik esoteerika?
Võibolla püütakse jäljendada vanamoodsat kirjutamist. Peatükke alustavad ja lõpetavad veidrad pöördumised kirjade lugejate Roosi ja Liliani poole (kes siis omakorda on need raamatuks kokku pannud?).
Raamat räägib siis viikingite eluolust ja nende jõudmisest Eestisse ning siin (mõneti olude sunnil) paikseks jäämisest. Pealiku poeg Olavi käib meestega sõjaretkedel ning ühel hetkel saab temastki pealik.
Minajutustaja vaatepunkt on muutlik – vahel osaleb tegevuses otseselt, vahel vaatab distantsilt ehk siis teispoolsusest. Kusjuures vaatepunktid vahetuvad vahel järsult. Tekst muutub kirjanduslikumaks kui lõpus asub viimaste viikingite tegemistest jutustama varalahkunud peategelase Olavi onutütar Anna-Maria.
Kui tegelaste hulka ilmub vene orvust Ivan, muutub Olavi nagu kergelt homolikuks, muudkui vaatab heldinult seda toredat poisikest. Ühes kohas mainitakse: “Antud momendil olen 35 aastane. Olen mees ja samas ka pole. Peab ju igal mehel olema naine ja pere. Ilmselt pole ma loodud pereeluks.” (lk 87) Hiljem saab Ivan küll korralikuks pereisaks Anna-Mariaga.

Veider, veider raamat.

“AU JA KIITUS IGAVIKU TEEL IGAVESTI TÄNULIKKUSES KOLMAINSUSELE SAATJATELE JÕUDJATELE VALGUSLOOMELE VALGUSELE PÜHENDUMIST JA VALGUSESSE PÜHENDUMIST” (lk 143)

Müstiline viide guuglis Sirbis olnud artiklist, mis enam ei avane -

Kirjandus
Tegemist oli meediumkirjanikuga, kes müüs 142-leheküljelist uudisteost “ Viikingite viimane pealik”. Teoses on kasutatud ainult esinimelisi pseudonüüme. ...
www.sirp.ee/2002/07.06.02/Kirjand/kirjand1-1.html

samadelt autoritelt

Lois McMaster Bujold – Au riismed (2008)

Väga mõnus raamat, kohe mõnu oli lugeda. Tundmatu planeet, kosmosesõidukid, intriigid, mitteajuvabad kangelased – mida hing veel tahta oskab.
Ja see olevat veel avaraamat.

Algul tekitas Barrayari (Vorkosigan) ja Beeta (Cordelia) vastandus mulje kui külmasõjaaegse maailmapildi kandumine raamatusse. Barrayar kui nõukoguliku maailma (tsentraliseeritud kord) ja Beeta kui kapitalistliku maailma (demokraatlikkus, teadmisteiha) peegeldused. Et McMaster oli tolle aja läänemaailmast pärit, siis ta kujutelmades võinuks ehk idablokk oli kui üks hingetu võimumasin. Aga see on lihtsalt uitmõte mis raamatu esimese pooles pead korraks külastas, kindlasti leiaks mitmeid erinevaid paralleele.

ulmebaas

Virgo Sirvi – Mõrv Helsingi südames: Carmeni habaneera (2008)

“Lõpuks jääb Toomas purjus peaga laua taha magama, sest on üleelamiste unustamiseks end purju joonud.” (lk 156)

Tundub, et esimeste raamatute hoog on kadunud, ehk on see raamat mõneti kiiruga koostatud-kirjutatud (võinuks ehk teksti natuke toimetada, kasvõi näpukate vältimiseks – nt anektoot, mõtekam, Las Scala).

Andra suhe politseiuurija Jaaniga on mõneti rutiinne, kuid see on niiehknaa paratamatu iga suhte edenedes, esimene kirglik armuöö toimub alles leheküljel 86.

Lugejat aitab kindlasti Pärnu geograafia tundmine, osates silme ette manada tegevuskohti, näiteks Aru või Lille tänavat (jumal teab, kas need tegelikult olemas on). Toredal kombel esineb tegelaste hulgas Marko Matvere.

Mis siin muud ikka kirjutada.

----

Toomas Velmet - Pärnus tasub talvelgi käia... (Sirp, 6.02.2009)

"Viimane tekitas pisut küsimusi, kuigi mul ei ole etteheiteid noorele suurepärasele pianistile Jaan Kappile. Kui, siis pigem dirigendile. Minu kogemusest lähtudes tuuakse klaver orkestrisse eelkõige kui löökpill ja seda eriti Coplandi partituuris, kus klaveripartii dubleerib suures mahus keelpille nende teksti rütmiliselt aktviseerides. Kui see on nii, siis ei mõista ma, miks seda aktiivsust enne nr 32 (kus on lausa kirjutatud molto ritmico e pesante) kuulda ei olnud või miks ma ei kuulnud klaveritämbrit nr-s 33, kus see peaks dubleerima keelpille lausa fortissimo's jne. Tean, et orkestriklaveri mängimine on midagi muud kui solisti või ansamblisti roll, kuid neid asju annab ju andekate muusikute puhul korraldada. /-/ Pärnu LO mänedžeridel on aga olnud mitte ainult erilist kõrva, vaid ka silm naisviiuldajate valikul, mis ei ole sugugi laval kõndijate puhul. Kui ma tuletan meelde ja asetan kõrvuti Leila Josefowiczi, Sarah Changi ja Anna-Liisa Bezrodny, siis arvan, et ühele Vogue'i kaanele nad ei mahuks, läheks ikka kolme numbrit vaja."

See artikkel pole taas Sirbi kodulehel olemas.
Velmet rokib, tõega.

Anna Jaskolka - Kuidas lugeda ja kasutada kehakeelt (2004)

Aeg-ajalt on tore ilukirjanduse vahepeale lugeda midagi praktilisemat – kuivõrd psühholoogia-alast kirjandust praktiliseks nimetada. Käesolevast raamatust saab päris häid nõuandeid, vihjeid ja mõttekillukesi, mis – üllatus, üllatus – lähemal uurimisel päris tõele paistavad vastavat. Nii et kui soovi tegeleda mõttelugemise kõrgema tasemega, siis algaja sensitiiv võib siit saada mitmeid väärt näpunäiteid. Kui siiski päris veenev see kehakeele jutt mõneski punktis ei tundu, siis natuke kasvõi ennast jälgides saab selgeks, kui palju ilmneb alateadlikult sooritatud liigutusi ja märke.

Tõsi on, et kehakeele abil saab kaasinimestega nö manipuleerida ehk jätta endast soovitud muljet. Näiteks, seistes kindlalt kahe jalaga maas (seda sõna otseses, mitte metafoorilises mõttes), pea püsti, selg sirge, pilk kindel, hääl rahulik, ei tohiks eriti paljudel tekkida kahtlust, kas tegu on enesekindla inimesega või ei. (Vähemalt esmamulje jooksul – aga meenub kusagilt kuuldud mõte, et esmamulje vaat et kõige olulisem on.) Lohaka ja määrdunud rõiva kandjal on raske veenda, et ta suur puhtuse- ja korraarmastaja on (raamatus toodi taoline asjaolu tööintervjuu puhul välja). Pidevalt närviliselt ringi vahtides, ehteid näppides, küüsi närides, pilke vältides ja kärsitult kohapeal tammudes on ümberolijaid raske veenda oma rahulikkuses.

Raamatut lugedes tekkis mõte, et kuna tihti kasutame kehakeelt enesele teadvustamata, siis on lihtne anda välja valesignaale ehk kerge jätta vale muljet – jällegi, kas siis tahtlikult või tahtmatult. Näiteks, võid ju teist inimest tähelepanelikult kuulata, kuid samal ajal enda ümber ringi vahtides, rääkija pilku ignoreerides ning kaasa noogutamata jättes mõistab kõneleja üsna kiiresti, et talle ei pöörata suurt tähelepanu. Palju naeratav või naerev inimene tundub rõõmus – aga ometi ei pruugi seda olla. Ning raske uskuda, et vaikne ning kurbliku pilguga teeglane on tegelikult õnnelik. Taolised poolenisti teadvustamata märgid tunduvad enamasti veenvamad, kui neid saatvad sõnad. Eks ta ole kahe otsaga asi, mis ses keeles vastab tõele, mis mitte. Pisut jälgides, teadvustades ja järgi mõeldes võib märgata päris palju uut ning inimeste tegelikke mõtteid-tahteid paremini mõista. Pole vist vaja lisada, et see maailma paremaks paigaks muudab.

Päris kõigega, mis raamatus kirjutatud, ei saa muidugi nõustuda. Ning on ilmselge, et nii nagu verbaalne keel erinevate rahvaste puhul, erineb mingil määral ka kehakeel. Teose autor on küll inglane (teadupärast on too rahvas sama „külm“ ja „reserveeritud“ nagu meie oma), sellegipoolest kõlavad teatud nõuanded veidi kahtlaselt. Ekstreemseim näide jätmaks toredat muljet: „Peol või seltskondlikul üritusel sisenege nii loominguliselt, kui vähegi oskate. Lööge käed laiali ja hüüdke soojalt tere kõigile sõpradele. See paneb kindlasti inimesi teie poole vaatama ja toob teile rohkesti tähelepanu. Tingimata kallistage tuttavaid kõvasti. Kui mõni, keda te ei tunne, teid imestades vahtima jääb, ärge lööge põnnama, olge julge ja kallistage tedagi!“ (lk 138) Kuidas kellelegi, rahulikuma temperamendiga inimesele muidugi mitte kõige sobivam nõuanne.

Aga täpsemate näpunäidete ja seletuste saamiseks tasuks lugeda raamatut.

Cornelius Ryan – Kõige pikem päev (2008)

Üldiselt on Eestis kombeks tõlkida üpris uusi või suisa verivärskeid (või puhtalt klassikalisi) ajalooraamatuid. Selle taustal tundub käesolev raamat mõneti nagu luksuskaubana – otsest vajadust nagu ei ole (need, kel vaja, loeks kindlasti originaaligi), aga samas oleks igati kena, kui eestikeelnegi tõlge raamatukogudes olemas. Et noh, näidata kultuurirahva suurust või nii.

(Möödaminnes võiks pidada sarnaseks luksuskaubaks ka Barbara Tuchmani “Augustikahurid” taastrükki, esimene trükk pole just bibliofiilne haruldus. Aga noh, eks sedagi oli üpris mugav healt paberilt lugeda.)

Hiljuti on tõlgitud Jonathan Bastable'i “Normandia dessant” (2005), kus näiteks Ryani raamatule ei viidata. Ryan kirjeldab sama sündmust võrdlemisi ilukirjanduslikult, näiteks surmasaanute dialoogid ja tundmused; Bastable esitab eelkõige läbielajate öeldut ja kirjutatut, seega nagu mõneti autentsem.

Ryani raamat on pisut kooliõpikulik must-valge nägemus, kõikidel osalenutel on igati ülev meeleolu (nt “täna on Prantsusmaa suurpäev” (lk 217)), korduvalt nimetatakse Normandia dessanti kui üheks angloameerika ajaloo tipphetkeks, arvatavasti on selle põhjuseks sündmuse võrdlemisi suur värskus kirjutamise ja koostamise ajal. Rõhutatakse invasiooni suuri inimjõu kaotusi – huvitaval kombel vaikitakse pea täielikult idarindel toimunud tapatalgute kohta. Nõukogude liitlasi mainitakse möödaminnes ehk mõnel korral.

Raamatus saavad sõna Ameerika, Inglise, Prantsuse, Kanada ja Saksamaa sõjamehed ja elanikud, möödaminnes mainitakse ka operatsioonides osalenud Norra, Belgia, Poola ja teiste väiksemate maade sõjamehi, kes siiski oma läbielamisi esitada ei saa.

Natuke imestust äratab, et selline raamat on võetud vaevaks tõlkida. Ehk on tegemist aimekirjanduse klassikaga, millest siinkirjutajal pole aimugi (mitte et ma end kodukootud eksperdiks selles vallas peaks).

--

John Keegan - Teise maailmasõja atlas (2008)



Hea ülevaatlik raamat.
Natuke trükivigu ja mõned eestistamata kohanimed.

Oskar Luts - "Kirjutatud on" (hilisemates trükkides "Soo") 1914

Kui üldiselt on Luts eelkõige tuntud „Kevade” autorina, siis käesoleva teose puhul on tegu hoopis teist laadi teema ja stiiliga, mis juhuslikult lugemusele sattudes üsna üllatavalt mõjub. Müstika, salapära, ebareaalsus, saatuslikkus, igatpidi, siit ja sealt impressionism – ning siinkirjutaja pole esimene, kes antud teose puhul Tuglase „Felix Ormussoniga” paralleele tõmbab. Veidi sarnasena, seda just stiililt, tundub ka Gailiti 1945. a ilmunud "Leegitsev süda". Jutustus on huvitav, kohati isegi pingeline, leidub „äktsioni” tahke, pisut armastust, mõnusat irooniat ja tabavaid ütlemisi. Nagu Lutsu puhul ikka. Ainus probleem tundub olevat teose raskestikättesaadavus – siinkirjutaja teades uustrükke ilmunud ei ole, ainsad olemasolevad ja seetõttu vähearvulised olevad tulevad esimese vabariigi aegsest Eestist.

Raaamatu tekst. (html)

Raamatu nägu. (pdf)

Virgo Sirvi – Mõrv Kadriorus: haaremimäng (2007)

Kätte võttes arvasin, et tegemist tundmatu autoriga, aga siis selgus, et varem ikkagi Sirvi esimest raamatut lugenud. Mis siis ikka.

Raamat kajastaks nagu eesti keskklassi unelmat – lõbus ja muretu elu. Saab ringi hängida ja miks mitte ka kauneid kunste tarbida. Minajutustaja Andra näiteks ongi ooperikriitik. Lugedes Sirbist muusikaarvustusi, ei imestaks üleüldse kui andralik kriitik ka eksisteeriks. Selline milvilembelik raju naine või mees.

“Demokraatlik autor,” mõtlesin ma.
“Ühtmoodi kiretult ja napilt kirjeldab (õigemini märgib) armsamaga orgasmi saamist, poest saia ostmist kui ka ohvri surmamist noahoopidega,” arutlesin edasi.
“Kuid häid veidraid tsitaate leiaks siit palju!” jõudsin lõpuks endamisi otsusele.
“Las need jääda lugeja avastada!!!”

Dialoogide tekstiline vormistamine on võluvalt mittetavapärane, kohe huviga pead arvama, kas järgmiselt realt jätkab rääkimist üks või teine tegelane, hea, et korraga mitu tegelast jutuhoogu ei satu.

Minajutustaja Andra on tegevuse suhtes mõneti passiivne (esimeses raamatus oli hoopis aktiivsem), tema tööks on pigem kannatanu lohutamine peale ta armastatud meeste siitilmast lahkumist ja niidiotsakeste jagamine uurijast armsamale.

Kliima soojenemisest tekkinud probleemid on jõudnud sellessegi romaani. Kui vana-aastaõhtust on möödunud üle poole aasta, on käes selline aastaaeg nagu täiskevad. Noh, ühesõnaga jaanipäev toimub siis (lk 35-37).

Väike artikkel


----

Krista Kaer - Eesti kirjandus 2008 (Sirp, 19.12.2008)

Mulle tundub ka, et sel aastal on saanud hoo sisse üks huvitav suund: mitmed autorid eelistavad avaldada oma raamatud varjunime all. Põhjusi on kindlasti mitmeid, aga oma rolli mängib kindlasti Eesti väiksus ja soov, et raamat elaks tõepoolest oma elu, ilma et autoriga seonduv seda segaks.
artikkel

Soome ulme (2008)

Antoloogias võrdselt 3 nais- ja meesautorit, kui hakata võrdluseks eesti ulmenaisautoreid meelde tuletama, siis vast 2 meenukski lambist. Heas mõttes kõige tülgastavamate tekstide autoriks on siin Jenny Kangasvuo, tema muinasfantaasiad on ebameeldivalt kehalised.

Tõlgitud tekstid on pea igast ulme valdkonnast, nii kosmoseodüsseiat (Sinisalo) kui kõrgtehnoloogilist jantimist (Soikkeli), samuti õudus (Leinonen) ja muinasfantaasiad (Kangasvuo, Vaasjoki). Võrdlemisi lame on hoiatuslugu “Baby Doll”. Actionit on vähe (ehk Susi Vaasjoki), eelkõige annavad tooni intellektuaalsed meelisklused (nt Salin). Aga noh, tegemist on antoloogiaga, koostaja maitse ja maht seavad omad piirid. Ja see on loomulik. Ei ütleks, et tegemist on huvitava tekstikogumiga, ehk see on eelkõige põhjustatud laiskusest lugeda lühikesi tekste. Short attention span, mis muud. Olen vist halb lugeja ja võtan ulmet kui meelelahutust. Halva lugejana siiski kiidan tekstides vähe esinevat klišeelikkust.

Mõnigi siin tõlgitud tekst võiks pikkuse poolest saada trükitud eraldi raamatuna lühiromaani nime all. Kui tegemist oleks mõne eesti autoriga (no vabandust, kui pealkirja alla trükkida “lühiromaan”, kas siis see lisab tekstile kaalu?).

ulmebaas
mr costello

Lembit Uustulnd – Reis võlgu (2004)

“Midagi ei olnud teha, Kristina Vallo oli naisterahvas ja millisele naisele ei meeldiks olla ihaldatav. Ta langetas vannilina ja, silme ees Peeter Varu häbelik pilk, vaatas norivalt peeglisse. Ette heita ei olnud siin küll midagi. Lõbusalt sihtisid taeva poole sportlike rindade uudishimulikud nibud, vallatult kaardusid puusad, sihvakad ja ilusalt voolitud nägid välja jalad ning lamedal pingul kõhul ei olnud grammigi rasva ega ühtegi volti. Nõtke pika kaela, laiad õlad, kitsa piha ja vormika tagapoole oli Kristina pärinud sportvõimlemisest, milles koolipõlves isegi vabariigi noortemeistri tiitlit kandis.” (lk 33)
Tahaks kunagi koostada tsitaadivaramu, kus eesti (mees)autorid kirjeldavad naistegelasi. Kes peavad lihtsalt ihaldusväärsed olema. Paneks sellele pealkirjaks “Oo naised” vms.

Parafraseerides kuulsat eestlaste valeütlust, et igas sadamas leidub üks eestlane, võib selle romaani puhul öelda, et igas suuremas korrakaitse- ja kriminaalorganisatsioonis leidub operatiivkohtadel eestlasi. Lõpuks läheb juba selle raamatu lugemisel sassi, milline eestlasest kurikael just kellele töötab, igatahes üks hetk pöördub romaan peadpööritavaks, vastandina algupoole laevas vedelemisele ja meeskonna vaheliste hõõrumiste kujutamisele.

Romaani mõningaseks omapäraks on lugeja harimine erinevate ülevaadetega, nii meresõidust kui narkokaubandusest ja muustki. Mõneti kulmukergitav on esitatud arvamus nagu Kagu-Aasias võidaks Baltikumi näha narkotarbimiseks soodsa turuna, võrdsena transiitmaa tähtsusega.

Aga igal juhul, lugemiseks igati sobiv raamat, mõned tegelased on just sellised nagu nad ikka olema peavad (kapten, pootsman, saarlased kui vahvad vuntsid), teised jälle teevad põnevikule omaseid moondumisi. Täristatakse relvi ja kabistatakse naisi. Eestlased on ikka kõige vahvam rahvas maailmas. See on amet ja kohustus.

Irene Vari – Dolores (2007)

“Keegi polnud selles peres kellegi ori, ka pärast ema surma mitte.” (lk 82)

Alguses jääb sellest lühiromaanist mulje kui kristlikust õudusloost, mille naiivne väljendumine ehk põhjustabki painajaliku atmosfääri. Üksik maja kuskil Skandinaavia kolkas, salapärane tige vanainimene Dolores ning tema teenijaks sattunud ematheresalik neiu Maria, sotsiaaltööst unistav maarjamaa ingel. Teksti iseloomustab vanainimeselik kirjutamine ja ka suhtumine. Hiljem siiski selgub, et tegemist võiks olla arengulühiromaaniga, või siis lühiarenguromaaniga.

Raamatul on nagu kood, mida minusugune lugeja ei mõista. Lehekülgi täidab painav surmahõng, probleemid mineviku ja lahkunutega. Saame muuhulgas teada, et parapsühholoogia ja tervendajad on saatanast ja sellest tuleb igal juhul eemale hoida (lk 84). Või üks soovitusi insuldist taastumiseks: “Käige nädalavahetusel kirikus ja laulge endale ülesehitavaid laule. See on vanainimesele parim rohi ja taastusravi.” (lk 89)

Lõpulehekülgedeks saab selgeks, et raamat pakub lugejale võimalikku turvapaika – usu jumalasse ja kõik saab korda. Saad veeta jõule väikses maakirikus, sellises nagu näidatakse filmides või kirjeldatakse lapsepõlvemälestustes – head või sügavad muutused toimuvad siingi kahel korral kirjeldatud jõulude ajal. Tuleb vaid asuda jumalaga dialoogi.

Veider romaan.

Natuke juttu Irene Varist

---------------

Raivo Kelomees - Inimlik faktor interaktiivses kunstis (Sirp, 23.01.2009)

Tehnoloogiaga inimestele antud võimalust kokku saada kogeme iga päev, helistades lähedastele või saades/saates sõnumeid. Küllalt suur osa sõnumivahetamisest, meilimisest, sms-imisest on kontaktiloomise või -hoidmise funktsiooniga. Suur hulk sõnumitest ei teeni infovahetuse eesmärki, vaid vajadust teistega/ lähedastega kontaktis olla.

Kas selle tulemusena saame ütelda, et tunneme ja mõistame üksteist paremini? Vaevalt. Pigem hoitakse oma tutvust või lähedust sobivalt turvalisel familiaarsusnivool, mille toime seisneb stabiilse enesetunde (hingerahu) tagamises.

Juureldes teema üle, kuidas inimesed üksteisega suhtlevad, olgu tehnoloogia vahendusel või otse, jõudsin (vist mitte väga originaalsele) järeldusele, et sõnumite sisu ei ole enamasti oluline. Tähtis on sõnumite saatmise ja vastuvõtmise rituaal. Tähtis on suhtlusmäng, mis täidab meie tegelikkust ja seob meid maailmaga. Tähtis on saada vastus. Sõnumeid märgatakse siis, kui need sisaldavad mingit informatiivset kvaliteeti, kui need erinevad oodatust.

artikkel

Ivan Turgenev - Suits. Uudismaa

kumbki romaan ("Suits" 1867 ja "Uudismaa" 1876) said omal ajal kriitikute poolt tublisti maha tehtud, seda eelkõige poliitilis-ühiskondlikel põhjustel. satiir ja iroonia kõrgema seltskonna pihta on muidugi ohtlik. seda veel enam juhul, kui loodud tegelased ning pildid nõnda tõetruud ning teravad on nagu seda Turgenevi puhul. vene "peente" ja "haritud" aadlike vestluste ning viisakate olengute kirjeldused on tõelised pärlid, ohtralt osavaid prantsuskeelseid väljendeid (aeg-ajalt muidugi vigadega) pilduvad aadlikud, ülemukitud seltskond ("Üks oli nii muldvana tudike, et näis, nagu pudeneks ta sedamaid põrmuks; ta hööritas koledaid paljaid tumehalle õlgu ning kööritas lehvikut suu ees hoides oma kooljasilmadega igatsevalt Ratmirovi poole /.../" lk 97), enesekesksed ja kasuahned kindralid, aga muidugi ka imelised kaunitarid ja üllameelsete ennastsalgavad tunded (viimasele kahele kuulub ilmselgelt autori sümpaatia). keerulised poliitilised vihjed ning ühiskonna valukohad on teadmatule lugejale veidi arusaamatud, ei saa siiski eitada lugemisnaudingu olemasolu ka sellisel puhul.

ning kõik need kummaski teoses avalduvad vihjed, alltekstid ja iroonia ei tähenda, et kaasajal kõne all olevate teoste lugemiseks tuleks tutvuda täpsemalt 19. sajandi Venemaa ühiskondlik-poliitiliste oludega. lugeda saab ka teisiti, lihtsalt, naiivselt ning eelarvamustevabalt ja ehk on vähene teadmistekogus pigem positiivseks ilminguks. sest nagu igale heale romaanile iseloomulik, on siinselgi juhul lugemiseks sada erinevat võtit, igaühele oma.