Ott Arder – Bumerang (1980)

Kaks kiiksuga luuletust, mille puhul vist ei saa rääkida kujundlikust luulekeelest (võrreldes näiteks Luige õudustega, mis kubisevad lapsepõlve ähvardavatest oludest) – projektsiooniaparaat kummitab unedes ning laps jäi auto alla. Selge ja mõneti arusaamatu. Niiöelda õunaluuletus on samas selline... traditsiooniline lastekas.

KOŠMAAR

ÜKS UNENÄGU PIINAS

MIND UINUMISEST SAATI -

ÖÖ LÄBI NÄGIN UNES

PROJEKTSIOONIAPARAATI.

(lk 17)

LIIKLUSÕNNETUS

JÄI AUTO ALLA PISIKENE KÜLLI

TA NÜÜD ON PALATIS,

ME VIIME TALLE LILLI.

SEE ONU, KES TA ALLA AJAS,

ON OMAKORDA

VANGIMAJAS.

(lk 24)

ÕUNA LÕUNA

ÜKS USS KORD MÖÖDA

LADVAÕUNA ROOMAS

JA OLI JUBA HAMBAID

ÕUNA SISSE LÖÖMAS.

ÕUN AGA KÖHATAS,

ÜTLES: „MUL ON LÕUNA!“

USS VABANDAS JA ROOMAS

OTSIMA TEIST ÕUNA.

(lk 25)

Margo Lanagan – The Fifth Star in the Southern Cross (Dreaming Again, 2008)

Lugu algab üsna jubeda külastusega lõbumajja (vähe teistmoodi kui Balli loos), et siis jätkuda... teiselaadse õudusega (või no oleneb vaatepunktist). Ühesõnaga, peale ebaõnnestunud vahekorda lõbunaisega vantsib pettunud ja šokis peategelane koju, kuid majatrepil ootab teda üks neiu, kellega mehel oli mõni aeg tagasi üheöösuhe. Neiu on muutunud, pole enam normaalne ja küllaltki pandava välimusega, ja tundub endast väljas olevat. Selgub, et nende üheöösuhte tagajärjeks oli neiu rasestumine, mis tipnes tütre sünniga. Ning nüüd noor ema küsib, et mida noor isa sellest arvab. Too vajub mõttesse... ning räägib loo ühest sünnituskeskusest.

Et siis, edaspidi ootaks lugejapoolset peategelase hukkamõistu või hoopis mehe moraalset ülenemist, aga ei... jutt läheb hoopis teise kanti. Nimelt on tuleviku maailmas normaalsete laste tootmine õige keeruline, erinevatel põhjustel sünnivad igasugu defektidega järeltulijad. Aga need kaks noort... nemad on kokku seganud õnnestunud geenikomplekti. Peale lapse loovutamist on neiule pakutud asendussünnitaja tööd, ning noormehel terendab korraga võimalus hakata spermadoonoriks, mis võimaldaks päris lahedat äraelamist.

Ehk siis üsna häiriv tulevikulugu. Kõik see lastetootmistööstus ja lõbumajandus (mis olendiga see noormees coitus interruptust koges, ei saanudki aru; loodetavasti oli tegu kõigest robotiga). Omamoodi „Trainspotting“ tuleviku-Austraalia tingimustes?

J.R.R. Tolkien – Sõrmuse Vennaskond (2007)

Raamatu sissejuhatavas osas tutvustatakse kääbikute päritolu ja iseärasusi, ning muuhulgas saab teada, et jutustaja vaatenurgast lähtudes on oodata loole jutustajale sobilikku lahendust – sündmustik leiab aset Kolmanda Ajastu lõpul, mille järel siis algab Neljas Ajastu, mil muuhulgas liidetakse Maakond Taasühinenud Kuningriigiga (lk 25). Sellest võib teha ettevaatliku järelduse, et algav retk polegi nii lootusetu, mingil moel saadakse Mordorist ja muidu kurjusust võlutute üle võidu (alternatiivne vaade on näiteks Jeskovilt). Nojah, kuna tegemist kroonikaga (lool on algus ja lõpp), siis mingil moel kajastub lahendus juba alguses.

Eks raamatust on raske samamoodi vaimustuda nagu aastaid tagasi esmakordselt lugedes. Kuid tuleb tunnustada, et Tolkien oskab eepilist (või mastaapset) maailma luua. Kõik need lugematud märgid iidsest maailmast, mis oli kunagi nii vägev; tegelased uitavad rüüstatud varemeteväljal, iga samm tuletab meelde, millisel vaesel ja lahjal ajastul tegelikult elatakse, kui nõrgad ja vääritud ollakse – ning milline iidsete aegade vääriline haamrilöök on neid kohe-kohe maa pealt pühkimas. Aga eks see on loomulik, minevik on alati vingem kui kaasaeg.

Selge, et nii suure tegelaskonna puhul on raske oodata, et kõik tegelased joonistuksid välja, nii on Pippin ja Merry üsna eristamatud kääbikud. Omal moel on tegevus üsna operetlik – ikka lauldakse ja tantsitakse või ollakse tundelised. Olen niru lugeja ja pole kunagi suurt viitsinud neid laule hoolikalt läbi lugeda (kuigi just need olevat maiuspalad!). Paratamatult meenub lugedes film, mis on teadagi üsna erinevad ülesehitusega lugu – nii ootasin sinisilmselt raamatu lõpus Boromiri kangelaslikku hukkumist... aga võta näpust!

„Sõrmus! Kas pole kummaline, et me peame kannatama nii palju hirmu ja kahtlusi nii väikese asja pärast? Nii väikese asja pärast!“ (lk 448)

ulmekirjanduse baas

Richard Harland – A Guided Tour in the Kingdom of the Dead (Dreaming Again, 2008)

Õuduslugu egiptuse mütoloogia teemal. Voodis köhiv surmahaige turist jutustab peategelasele, kuidas ta kohalik giid juhatas mehe... Surnute Kuningriiki. See läks maksma kõva raha (õigemini pea kõike, mis mehel hinge taga oli) ja tulemuseks siis... ekskursioon teise dimensiooni, sinna, kus vana egiptuse surnuteriik on vägagi tegevusest pulbitsev. Ainult et see mees ei järginud kohapeal giidi täpseid juhiseid ja keelde, ning tulemuseks siis... seletamatu haigus, mis on naelutanud muidu täisjõus mehe hotellivoodisse. Aga mulje, mulje on selline, et tea peab seda jagama! Kasvõi võhivõõrale turistile, kes inglise keelt mõistab.

Nojah, et on siis selline idamaine salapära... egiptuse mütoloogia, mis elab vist eelkõige turistidele ja müstikahuvilistele. Teine dimensioon on täis mäesuuruseid püramiide ja mausoleume, seal on loomade ja lindude kehaosadega vardjad ja Toonela jõgi egiptuse moodi. Paras turistikas neile, kel plaan Egiptuse vaatamisväärsusi külastada. Ja hoiatus niisamuti – ärge laske giididel endile kärbseid pähe ajada!

Alexander Irvine – Seventh Fall (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)

Katastroofijärgne maailm, mis on taastumas mitmest meteooritabamusest. Lugu paigutub kahte aega – umbes 50 ja 100 aastat peale kokkupõrkeid. Peategelaseks on näitleja poeg, kes ühes osas rändab koos isa näitetrupiga, teises osas on aga üksik vanamees Ameerika avarustes – otsib oma noorusarmastust ja raamatuid, tema kinnisideeks on leida “Hamlet”, mille nimiroll oli isa jutu järgi iga näitleja unelmaks. Ainult et... peale katastroofi põletati raamatuid kütteks ja mis järele jäi, sattus tuleroaks usufanaatikutele, kelle järgi on neis raamatutes jumalavallatused (eks see võiski põhjustada katastroofi jne).

Siiski on alles üksikuid raamatuid ja on inimesi, kellele meeldib lugeda või kuulata jutuvestjaid – kui jutuvestja muidugi hea on, muidu võib teda oodata... Vanamees rändab aastakümneid, otsib raamatuid ja kunagist armastust, ning jutustab fanaatikuvabades kogukondades söögi eest lugusid. Kui siis ühel hetkel satub ta kokku... oma võimaliku lapselapsega, kes on ainsana ellujäänud seltskonnast, kus muuhulgas olid ta armastatu ja arvatav tütar. Ning “Hamlet”...

Võrreldes Tidhari looga on sel tekstil vähemalt rohkem liha ja pekki. Eks see melodramaatiline ole kui mees tahab maailmakultuuri surmast päästa, aga no miks mitte. Üdini ameerikalik lugu, kergel moel äraspidine postapokalüptiline asunikelugu. Võiks suurushulluses mõelda, et Mandeli „Jaam Üksteist“ on sellest inspireeritud.

ulmekirjanduse baas

Garth Nix – Old Friends (Dreaming Again, 2008)

Urban fantasy või midagi, igatahes mütoloogilised olendid õiendavad oma arveid tänapäeva maailma elukeskkonnas – mitte et tavainimestel oleks aimugi, et mis siis parasjagu õieti juhtub. Loo peategelane on üürinud korteri mere ääres ning tegeleb, hmm, kokkukasvamisega, kasvatab uut jalga ja silmi. Kuid tegemist on peidupaigaga, mis õieti ei toimi – ta tunneb, et meretuuled toovad imelikke lõhnu ning merre on ilmunud vetikamassid, mis suunduvad ranna poole; nad tulevad temale järele. Inimesed on mere sellisest käitumisest hämmastunud, päev päevalt on üha raskem randa kasutada, kuni viimaks on kogu laht neid vetikaid täis. Ja see hais, mis nendega kaasneb! Peategelane teab, et tema tund on tulnud, ta püüab rituaalidega oma võitluskaaslasi appi kutsuda (kellega ta on juba kahes sõjas koos võidelnud), kuid keegi ei tule... paistab, et nemad on juba hukkunud. Saabub ööpimedus, inimesed on evakueeritud selle haisva lahe äärest ning peategelane moondub... hiiglaseks. Vetikamassist väljub 13 valküüri...

Nix pole teab mis imelugu kirjutanud, kõik see mütoloogiate kokkusegamine, ma ei tea, vist parem olnuks mitte nii laiahaardeline olla. Üsna mittemidagiütlev tekst.

Svatopluk Čech – Härra Broučeki uus epohhiloov reis, sedapuhku viieteistkümnendasse sajandisse (1971)

Tegemist siis ajarännulooga, mis kirjutatud 1888. aastal. Peale kõrtsukülastust koperdab purjakil härra (majaomanik!) Brouček ja kukub kuhugi käiku... misjärel pimedas käigustikus uuesti ärgates ja sealt viimaks välja pääsu leides jõuab ta uuesti oma kodulinna Praha öistele tänavatele, ainult et... see on kuidagi teistsugune linn. Tänavad on räpased ja pimedad, majad veidra arhitektuuriga, inimesed totralt riides ja räägivad mingit totrat murrakut. Niisamuti imestavad kohalikud, et Brouček on kummaliselt riides ja nagu millestki ei jaga. Ühesõnaga, peategelase imestuseks selgub, et ta on sattunud 1420. aastasse ja vägagi murrangulisse hetke – nimelt valmistuvad Prahat piiravad ristisõdalased linna ründama, et ketserlike (hussiidid) vaadetega tšehhe alistada. No ja prahalased on niisamuti valmis neid valeusulistest ristisõdijaid eemale kihutama. Peale mõningaid segadusi peab Brouček ühinema linna kaitsjatega, mis ei ärata mehes just erilist vaimustust – vastas on pea viiekordse ülekaaluga sõjavägi ja sellises vale ajastu konfliktis elu kaotada pole just eriliselt meelepärane perspektiiv. Puhkevadki vaenupoolte kokkupõrked ning Brouček püüab igal moel oma nahka päästa... mis viib ta paratamatult uute hädadeni – kuni viimaks tahetakse mees elusalt põletada.

Eks autor on kirjutanud kahel viisil – kõigepealt satiir oma aja väikekodanluse, kadakasaksluse ja Austria-Ungari võimu aadressil. Teiselt poolt nö ajalooline seikluslugu vanas Prahas – kõik see nelja ja poole sajandi tagune eluolu, muutused linnas ja ajalooline situatsioon (sest ega hussiididki miskit pailapsed ole). Brouček pole just positiivne kangelane, pigem on ta üsna riiakas ja ega suuda õigel ajal suud kinni hoida, mis muudavad ta õige ebapopulaarseks tegelinskiks tollastes oludes. Samas – ega ei saagi oodata, et ootamatult võõrasse aega sattunult peaks tegelane kohe käituma nagu lugejad distantsilt vaadates ootaksid (pealegi, kuhu jääksid siis konfliktid, mis teksti edasi viiks?). Eks Cečhi satiir võis omal ajal lööv ja salvav olla (nagu järelsõnas selgub, oli ta eeskujuks näiteks nii Čapekile kui Hašekile); praeguses kontekstis jääb see üsna kaugeks ning huvitav on pigem see teise aega sattunud inimese situatsioon ehk (küllaltki) kaasaegse inimese kohanemine võõraste oludega. Broučekile on see ajastu kole, aga samas... söök ja jook hoopis maitsvamad ja rammusamad.

Ega raamatut ei oskaks lugemiseks soovitada, on selline oma aja nähtus. Kui muidugi huvitab ajalooline satiir ja huvi keskajalaadse ajastu vastu, siis võiks ehk kätte võtta. Muidu on see üsna lohisev satiir autori kaasajast, millega mul lugejana ei teki suuremaid kokkupuutepunkte (muidugi, see võib olla minu viga). Ja nagu raamatu lõpus selgub, võis tegu olla hoopis peategelase deliirse joomaunenäoga – nagu autor mitmel puhul viitab, oli Broučeki eelmine seiklus... Kuul käik.

Karel Čapek – Apokriivade raamat (1990)

Autor võtab kätte ja puhub satiiri abil suurtelt narratiividelt õhu välja. Piiblimüüdid pole tegelikult midagi nii erakordset, need on takkajärgi ülevaks kirjutatud. Jeesus sündis ja kõik. Soodomas ja Gomorras elasid tavalised inimesed. Jeesuse järgijad ei pruukinud alati tervemõistuslikud olla. Mingil moel võiks arvata, et Monty Pythoni tegijad on võtnud oma sketšide jaoks neist piibliainelistest lugudest šnitti. Ausalt öeldes siit raamatust kõiki selleteemalisi tekste lõpuni ei lugenudki, tundusid vähe aegunud.

Kogumiku parimaks looks on „Thersites“, mis räägib Trooja piiramisest läbi vähemtähtsate kreeklaste silmade. Seeasemel, et sundida ühe korraliku pealetungiga linn alistuma, käib juba kümnendat aastat pagana veiderdamine – ülikud tülitsevad ja nihverdavad, vahel toimuvad Achilleuse ja Hektori vahel mingid suvalised kahevõitlused, Helena andub nii ühele, teisele kui kolmandale. Homeros, see on üldse üks müüdav turulaulik. Aga noh, plussiks seegi, et tegelikult pole neid siunajaid tapluses maha löödud ja homme jälle päev. Üpris tore on ka „Romeo ja Julia“ - inglane satub Veronasse ja õhkab, et näe, milline legendaarsete armastajate kodupaik, küll alles Shakespeare kirjutas ilusti. Mille peale siis kohalik paater kergitab kulmu... ja räägib noorte tegeliku loo ja mis neist saanud on.

Kogumikku on raske pidada ajatuks klassikaks, aga eks mõned loetavad terad leiab ikka. Tõlkija järelsõna annab tekstidele filosoofilisema tausta, iseasi, kui palju lood selleski valguses kõnetavad. Aga eks lugejaid on erinevaid.

Hando Runnel – Miks ja miks (1973)

PÕGENEMINE TALLINNAS

Laud, tool ja tolmuimeja

läksid äkitselt heast kodust minema,

nad liikusid koos Viru väravani,

seal keegi neid kolme veel tähele pani,

siis tänavaid täitis suur rahvahulk

ja nemad kolm kadusid jäljetult.

(lk 27)

Müstiline luuletus. Miks lahkusid äkitselt heast kodust laud, tool ja tolmuimeja? Mis nendega seal juhtus? Meeltesegadus? Omanik kasutas liiga heaperemehelikult? Tulid värskemad asendajad? Kuidas nad lahkuda said, olles laud, tool ja tolmuimeja? (Muidugi, kirjanduses on kõik võimalik.) Miks täitus Viru värava kant rahvahulgaga? Kas laud, tool ja tolmuimeja lömastati selles rahvamassis? Või näppas keegi need enda koju – aga ta loomulikult ei või teada, et laud, tool ja tolmuimeja niimoodi omatahtsi lahkuda suudavad. Kuhu need kolm põgenesid? Äkki on see luuletus kirjeldus Tallinna vanalinnas toimunud korteriröövist?

Virgo Sirvi – Surm suitsusaunas: halli papagoi ninanips (2016)

Andra ja Jaan jätkavad taasarmumist, kuigi seekord nad lihalikku kirge ei jaga – politseinik Jaanil on ikkagi juba mõnda aega kodus uuem naine (kes hoolitseb mehe kolme lapse eest) ja ooperikriitik Andra pole täielikult selgusele jõudnud, kuidas sellesse olukorda suhtuda. Kuid naise imestuseks ei varja mees avalikkuses oma sõbralikku või lähedast käitumist ja seda suisa Pärnus endas, kus mees elab ja inimesi mõrvatakse. Selles raamatus on taas tähtsal kohal eelmise teose üks peategelasi, väliseestlasest vanaproua Elvi, kellelt Andra kangutab pettuse abil välja seekordse mõrvajuhtumi lahenduseni viiva niidiotsa.

Lisaks Pärnule satub Andra Saare- ja Inglismaale, niisamuti selgub loo käigus nii mõndagi Andra vanematest. Tegevuse toimumisaeg on ehk hiliskevadel (lk 27), kuigi esialgse mulje järgi oleks eelmise raamatu sündmustest (mis tundus toimuvat suvel) möödunud vaid kuu või kaks. Muusikahuviliste rõõmuks on juttu paarist ooperist ja mõnest muusikust – kas need ooperid on ka reaalselt etendunud, ei oska kahjuks öelda. Aga jah, on ka koletu surmajuhtum, mis nii Andral kui Jaanil vahel une röövib.

Viimaks on Sirvi raamatul kaanekujundus, mis ehk lugejatele silma torkab. Niisamuti on toimetaja, kes võinuks ehk lisada teksti mõned jutumärgid, et nii Andra sisekõnede lõppemist markeerida – muidugi, autor saaks edaspidi esitada tegelaste sisekõnesid jutumärkideta (mis iseenesest pole nii keeruline võte).

Seekordne ooperikriitik Andra lugu on kuidagi... keskmine, mõrvale lahenduse leidmine on selline nagu on ja peale Andra isa loo romaanisarjale otseselt midagi olemuslikku ei lisandu. Lisaks see Andra ja Jaani suhte küsimus – kas autor ei osanud sellega suurt midagi peale hakata (muidugi, iga armusuhe ei peagi lõõmama või lagunema) või on tal plaanis järgmises loos lüüa midagi põrutavat letti. Ei oskagi öelda, kas hoida sellele põrutavusele pöialt või mitte, kord on Sirvi neid juba kõvasti raputanud.

„Tavaliselt ta Jaaniga kohtumisele minnes oma välimuse peale ei mõelnud. Aga Jaaniga Riia ooperikohvikus istudes, oli ta ära tabanud mehe hindava pilgu – Jaan vaatas maitsekalt üleslöödud Andrat seal hoopis teise pilguga, lausa imetlevalt. Andral oli küll tol kirglikul ööl seal Lätimaa pealinnas väike kahtlus tekkinud, et Jaan näeb temas siiani oma elu suurt armastust, kes mudaravilas tapeti. Aga see ei häirinud teda enam. Niikuinii on nende suhe Jaaniga nagu üks lõputult kulgev ooperietendus. Selles on kõike, mis nende suhte värskena hoiab – armukadedust, mõrvasid, ootamatuid elujuhtumeid.“ (lk 99)

Annie Bellet – Invictus (Shattered Shields, 2016)

Seekordne lugu räägib vapratest meremeestest, kes püüavad eluga pääseda vaenuliku sõjalaeva jälitamisest. Sõjalaev kuulub naaberriigile ja juba mõnda aega on räägitud, et just see on uputanud mitmeid merealuseid, mis justkui annaks põhjuse sõja kuulutamiseks... ainult et pole tõendeid, kuna üheltki kadunud merelaevalt pole ilmunud ellujääjaid. Nojah, nüüd on see korsaar koos teise sõsarlaevaga kimbutamas meie kangelaste alust, mis transpordib ühe teise naaberriigi esindajaid tagasi nende kodusadamasse (toimusid läbirääkimised kahe riigi suhete süvendamiseks). Olukord on nutune – meie kangelaste laev on jälitajatest kaks korda väiksem ja avamerel vägagi haavatav. Kaptenil tuleb langetada raske otsus, kuidas sellest piiramisrõngast terve nahaga pääseda. Nüüd pakuvad abi need kummalise välimusega diplomaadid...

Siin polegi sellele antoloogiale omaselt päkapikke või kentaure või golemeid, mis on päris värskendav. Ja pole võlujõudugi. On vaid meri, laevad ja väljamõeldud maad. Ports kangelaslikkust ja veidi traagikat, just nii palju, et imiteerida seikluslugu.

Peter M. Ball – The Last Great House of Isla Tortuga (Dreaming Again, 2008)

Junga on teeninud 15 kuud laeval ning nüüd viivad kapten ja pootsman ta sadamabordelli. Junga on seda hetke oodanud ja kartnud, see on kurikuulsaim kurikuulsamatest bordellidest, naised siin on... surnuist äratatud ehk zombid. Tõepoolest, junga ehmatuseks limpavad kõrtsiruumis ringi erinevate koledate vigastustega naisekehad, aga nagu joviaalne kapten ja kuri pootsman teatavad, on lõbuzombid palju korralikuma kehaehitusega... ja neile on omakorda ohtlik oma hinge maha müüa: seks on vapustav, kuid takkajärgi sööb see hinge seest. Nojah, selline see piraatide elu on, kui on naudingud, siis need peavad kuidagi kätte maksma.

Kui junga viimaks lõbuzombi juurde juhatatakse, selgub midagi veidrat junga kohta (ja tema ema kohta niisamuti, kuid seda ma ei mõistnud – kas emagi võis lõbuzombi olla?). Junga arvab seda, teist ja kolmandat.

Nagu järelsõnas selgub, oli autoril plaan kirjutada üks gootilik lugu, kus vaimukate vampiiride asemel oleksid vaimukad zombid. Tõepoolest, atmosfäär on selline mahlane ja pahaendeline, kõrvaltegelased igati dramaatilised ja nurjatud jne. Eks kujutelm zombiseksist paneb niisamuti kuklakarvu turritama. Normaalne lugu, ei enamat ega rohkemat.

Robert Silverberg – Tähehiiglaste orjad (2016)

Kui mind hiljuti tabas raamatukogust laenutatud värskete raamatute äkiline uputus (Saar, Heinsaar, Loper, Weinberg, Silverberg), siis oli enamvähem selge, et nende kõikide kiirelt ja järjest lugemine (sest järjekorraraamatuid tuleb ometi kiirelt raamatukokku tagastada, et teised huvilised jaole saaks) toob omal moel üleküllastumise. Nii jäi viimasena loetud (blogipragmaatika – guugeldajad huvituvad eelkõige eesti autoritest, mitte tõlgetest) Silverberg jutukogust õige närtsinud mulje ja valmistas pettumuse.

Ootasin mõnusat ja hoogsat campi... aga vaim ei viitsinud enam reageerida võimalikele ahvatlustele (takkajärgi tundub, et peale Heinsaart oleks pidanud midagi lahjemat tarbima, et siis taas olnuks vaim kangema kraami jaoks värskem). Tahestahtmata hakkasin mõtlema, et mida annab see Raul Sulbi missioon tutvustada eesti lugejatele angloameerika ulmekirjanduse ajalugu, kas Silverbergi noorpõlve üsna üheplaaniliste juttude tõlkimine on just ratsionaalne viis nappide tõlkeressursside kasutamiseks. Jajah, ajalugu tuleb tunda jne, aga kui need ajaloolised tekstid on õige keskpärased (ega ma senini mõista Lovecrafti või Howardi fenomeni), siis on nagu raske vaimustuda. Vähemalt on lootust, et järgmised neli köidet Silverbergi jutte peaksid olema asjalikumad kogud.

Minu puhul on ehk probleem selles, et nende juttude nautimiseks peaksin olema kõvasti noorem või elama nõukogude ajal, kui lugemisvalik oli kõvasti ahtam; sest no suurt mida pakuvad mulle viiekümnendatel kirjutatud ulmelised seikluslood. Nostalgiat? Poisikeselikku rõõmu? Kirjeldatud Võõras, Teine on üsna inim- ja maasarnased, kosmoseseiklused on enamvähem keskaja või metsiku lääne laadis; siin pole mingit ohhoo-efekti. Noore Silverbergi kangelased on üksikud hundid, pole neil lapsi ega üldjuhul naisigi. Juttude lugemine ei tekita järelmõtteid, eks autor rõhutabki lugude kaassõnades, milline rutiinne ja õpetlik tegevus nende kirjutamine rahateenimise eesmärgil oli. Nojah, eks Silverbergi austajad ütlevadki, kui raske on best of kogumikke koostada jne jne, kust alustada ja millega piirduda.

Üheksast tekstist kerkivad rohkem esile „Kosmosehädalised“ (üsna noir, kangelane kipub kergelt anti olema) ja „Cutwoldi kütid“ (pateetiline, aga siiski klassikaliselt hea lõpp). Eks mõlema loo puhul on oluline lugeja teatud ootustele mittevastamine („miks kangelane ei karga dzotile?!“), peategelase valikud on kas mõneti küünilised või traagilised eneseohverdused.

Eks siis näeb, milliseid emotsioone äratavad Orpheuse Raamatukogu väljahõigatud tõlked, kaks klassikut on taas maakeelde sammumas. Võibolla ei peaks kiirustama nende lugemisega (no millal need küll ilmuda võivad)?

„Samal ajal, kui ta seda ütles, lendas läbi avatud ukse välja kallis juuksekuivati. Kuulsin seest ahastavat karjet ja arvasin ära tundvat meisterliku naistejuuksuri android John Nealy hääle. Mõtlesin, et androidid kippusid tihti valima ebamehelikke ameteid. Võib-olla sellepärast Clay Armisteadi sugused neid nii väga vihkasidki.“ („Androiditapp“, lk 100)

ulmekirjanduse baas
reaktor

John Helfers – The Smaller We Are (Shattered Shields, 2016)

Igasugu muinasjutuolendeid kasutava fantasyga kipub olema nii, et kas võtad seda lugemisväärselt ja elad maailma sisse või siis mõnel mustemal (või kainemal?) hetkel näib see pakutav parajalt totter või lapsik. Käesolev tekst näib õige verine lastejutt, mida on raske tõsiselt võtta – kuigi see on traagiline jne.

Lugu on siis väikestest metsaelanikest, kes peavad ebavõrdset sõda üha suureneva inimkonnaga, kes vajavad üha rohkem eluruumi oma vajaduste rahuldamiseks (no ja ka ahnusest). Kunagi on nii inimesed, päkapikud, haldjad ja väikesed metsaolendid rahus elanud ning koguni moodustanud liidu trollide kuningriigi vastu... aga nüüd on inimsugu ülemvõimu saavutanud ning ükshaaval nii haldjate kui päkapikkude kuningriigid hävitanud. Haamri alla on seejärel sattunud inimeste otseses naabruses elavad metsade teistsugused olendid (gnoomid, saatürid jms – kui eksisteeriks inglise-eesti mütoloogiliste olendite seletav sõnastik, siis kindlasti kasutaks seda nimekirja pikendamiseks), ning käib vihane võitlus, kus paratamatult on inimesed võitmas – kõigele lisaks kasutavad nad veel musta maagiat.

Tekst on kirjutatud kaotajate vaatepunktist ehk siis täis kangelaslikku hävingumeeleolu. Mets hävineb, kaaslased surevad, inimeste võtted nende olendite maalt pühkimiseks muutuvad aina julmemaks. Härdameelselt võiks pisara poetada, kui see lugu oleks kuidagi osavamalt kirjutatud. Ent eks lihvimata teemanteid tulebki otsida hoolika sõelumise ja hea õnne abil.

Heinrich Weinberg – Pimesi hüpates (2016)

Naljaga pooleks võiks öelda, et Weinbergi jutukogu on kui ühe-mehe-„Saladuslik tsaar“ - siin raamatus käsitleb autor teemat, kui tulevikus on inimkonnal juhtunud kontakt inimsarnase võõrrassiga, kellelt saadakse tehnilist inspiratsiooni (gewtakid ise küll... erilist õnne inimkonnaga kohtumisest ei leia), mille abil uue hooga kosmosesse uusi elukohti otsima minna... ning samal ajal omasoodu jätkata Maa peal biotehnoloogiliste eksperimentidega (need teemad esimeses neljas jutus, otsapidi ka viienda puhul). Kuues ja seitsmes tekst (mida olen varem lugenud) paigutuvad mõned sajandid hilisemasse aega, kui teiste planeetide koloniseerimine on juba mõnda aega toimunud.

Omal moel see raamat ongi esitatud inimkonna kroonika vormis, tekstides on viited artiklitele jne. Lood jagunevad kolme tsüklisse, vaid viienda teksti puhul pole ma kontekstiga väga kindel – siin on biotehnoloogiliste eksperimentide ja muude inimlike lolluste järel Maa enamvähem mutanteluvormidele kaotatud... kuid kuuendas loos (Yellowstone'i tsükkel) on juttu Maast kui juhtivast keskusest? Muidu üsna angloameerikalik Weinberg on kirjutanud ühe Eesti-ainelise tulevikuloo, kus Eestit on tabanud kõiksugu kardetud jamad – NATO sõda Venemaaga, niisamuti lõunapoolne sisseränd. Sõja järel on kolmandik Eestist nö Tsoon, seal oli toimunud suurem lahingutegevus ning lõpufaasis lõhati seal kaks piiratud tugevusega tuumapommi. Ja see pole veel hädade lõpp – nüüd on sõjajärgses ja vabas Eestis arutelu selle üle, kas hakata kaevandama fosforiiti või mitte. Ühesõnaga, erinevalt teistest lugudest üsna päevakajaline jutustus.

On muidugi hämmastav, et keegi viitsib juttude või romaanide asemel jutustusi kirjutada, mis pole arvatavalt ei autorile ega lugejatele kõige meelepärasem vorm (eksole, pole ei liha ega kala). Õnneks on need tekstid omavahel seotud, sellepärast meenus siis „Saladuslik tsaar“. Weinberg ei aja hämarulmevankrit, lood on selgelt seikluslikud, igas tekstis käib üks rahmeldamine (natuke langeb ansamblist välja „Nurgatagune reisibüroo“, mis on kogumiku vast väheütlevaim tekst, sissejuhatusena lihtsalt liialt pikk). Mingil moel võiks Weinbergi eelkäijaks pidada Lew R. Bergi, et mõlemal selline... seikluslik panemine (military sf?).

Igal juhul, päris ootamatu, et ilmunud on niivõrd andunud teadusliku fantastika kirjutamisele pühendunud kogumik; huvitav, kas selline üpris mastaapne jutukogu kuulub selle aasta Alveri debüüdipreemia lõppvalikusse? Eks see vahel ole natuke ühekülge karakterikäsitlusega (samas – palju naispeategelasi!) ja mõneti angloameerikalik laad, kuid ikkagi – tubli tükk lugemise sepistamist, värskendav tuul eesti ulme meesautorite seas (no tõepoolest... hetkel ei tule ettegi, et midagi huvitavat toimuks väljaspool naisautoreid ja „Saladusliku tsaari“ seltskonda – on düstoopia ja fantasy, aga va teaduslik fantastika on nagu vaeslapse rolli kukkunud).

ulmekirjanduse baas 
reaktor

Jenny Blackford – Troll's Night Out (Dreaming Again, 2008)

Urban fantasy ehk lugu tänapäeva maailmast, kus muuhulgas tegutsevad olendid, keda muidu kohtab muinasjuttudes, nii on siin inimestega koos... libahundid ja trollid. Teistsuguste jaoks on olemas eraldi baarid, kus nad saavad rahus vastavalt oma vajadustele suhelda jne; nii on loo algul ühes lõbustusasustuses kaks libahunti – Talia ja David – kel on vahelduva eduga olnud suhe, kui vaid see David nii... traditsiooniline macho poleks. Talia on teadlane, kes viimase aasta töötas Rootsis, et luua noorematele trollidele inimsöömise vastast vaktsiini – nimelt on trollide elus enne „kivistumist“ selline faas, mil nad on üsna kepsakad, lippavad ringi ning võimaluse korral maiustavad inimlastega. Teadagi, see etapp ei muuda neid inimeste jaoks just meeldivateks kaaskodanikeks. Aga nüüd on esialgne vaktsiin olemas. Niisamuti püüab Talia hakata veganiks ehk siis loobuda loomse liha söömisest (kala on siiski ok). Kuid Talial on ka üllatus, mida ta vägagi püüab Davidi eest varjata... ja nagu naine avastab, on ka vaktsineeritud trollineidudel üsna meelad võlud ja lõhnad (sest loo pealkiri vihjab ka nii millelegi). (Paranormaalne romantika?)

Lugu ongi sellest, kuidas libahundid ja trollid püüavad kohaneda inimmaailmaga (nt „steriliseerides“ end inimsöömisest) ja kuidas sellised olendid sobituvad tänapäeva linnaühiskonda (no tõepoolest, trollid?). Olendid, kes elavad ja töötavad nagu inimesed, lihtsalt oma eraelus on... vägagi teistsugused. Mõneti armas ja veider lugu.

Glen Cook – Bone Candy (Shattered Shields, 2016)

See on nüüd neljas kogemus Cooki ja ta Black Company sarja lühiproosaga, ning mingil hägusel moel hakkab Cooki juttudest kujunema arusaam – tekitatakse mingi cool ja pingeline olukord, millele siis järgneb hägune või poolpidune lahendus. Sellistel lahendustel on vist kaks võimalikku põhjust – kas lood on niivõrd romaanidega seotud, et asjatundmatul lugejal jääb lihtsalt teavest puudu, milega juttude lõpplahendusi mõista; või siis Cook on... mitte just teravaimate lahenduste pooldaja. Või lühilood on liialt sprindid ta voolavale sulejooksule, ei jõua õiget hoogu ega hüpet sooritada kui peab juba pidurdama.

Nii ka selles loos – punutakse kõvasti intriigi selle ümber, et Black Company juurde on saadetud nö inspektor ihukaitsjaga, kuid tegelastele jääb arusaamatuks, mis õieti selle inspektori ülesandeks on. Veel hullem – vihatud külalist tabab salapärane mürgitus ja paistab, et Black Companysse kuuluvad võlurid on sellesse segatud (samas on need võlurid jäljetult kadunud). Noh, ja lõpuks saabub miski veerandpidune finaal (Lady!), millest ei saa õieti midagi aru.

Arvatavasti on minu haakumatus põhjustatud sellest, et olen Black Company maailmast vaid neid vinjette lugenud, suurem pilt on täiesti adumatu. Mis viib edasi mõttele, et Cooki lühilugude tarbimine on olnud väga kleenukese kasuteguriga, vaid üksikud langenud lehed arvatavalt viljakandvast puust. Või on see mu ettekujutlus.

Mann Loper – Kellest luuakse laule (2016)

Loper tuli kirjandusse nii, et kõigepealt avaldas ulmejutuvõistlusel auhinnatud järelloo praegusele romaanile. Ja nende kahe üllitise vahel avaldas esimese raamatuna hoopis postapokalüptilise Eesti-ainelise YA romaani. (Kõlab segaselt?) Eks võiks tuua kerge paralleeli Mari Järvega, kes esimese raamatuna avaldas lööva katastroofipõneviku, seejärel tuli tõsise fantasyromaaniga... ainult et Loperi teine romaan ei tundu niivõrd kannapöördena, kuna esmatutvus on teatavasti... selle romaani järellugu.

Peale Heinsaare uperpallitavat fantaasialendu on Loperi lähenemine fantasyle (jajah, ega fantaasia ja fantasy pole tingimata sama) õige korralik ja piiritletud, ehk liigagi. Minu probleem Loperi romaaniga on see, et sel puudub eriline kiiks (nt kummalised tegelased või vildakas huumor või ajuvaba splatter) kui ka turritavad puudused (autor on kirjaoskaja ning pole eetiliselt-esteetiliselt vastuvõtmatu). See on omas laadis igati korralik (nö kesktee) fantasy.

Mulle ei tule ette, kui palju on seni eesti autorid käsitlenud lohesid. Plussiks ole seegi, et on loodud idamaade hõnguline maailm, mida annaks soovi korral igati laiendada (nt millised maad asuvad merede taga jne). Eks temaatiliselt meenutab see õrnalt le Guini Meremaade romaanides loodut, kuid see oleneb ennekõike lugeja rikutusest ja kogemusest.

Romaani teemad on igati suured – võimuiha, armastus, au, eneseleidmine. Neli tegelast asuvad ühisele retkele, et päästa oma kontinent... ja retke jooksul saavad kõik tegelassuhted hoopis teise hoo. Autor ei hoia draamat kokku ning mingist vaatepunktist võib igale tegelasele kas kaasa tunda või hoops maha materdada. Kas järgida südant või kohustusi. Isiklik õnn või ühiskonna toimimine (noh, üks tegelane muidugi... ühendab need omal viisil; teistel on mustvalgemad lahendused, eks see ole armukolmnurga võlu).

Nagu paaril korral mainitud, tekib järelloo tõttu huvi, kas autor jätkab selle maailmaga tegelemist, kuhu see võiks areneda, kas näiteks romaani ja järelloo vahelisse aega. Või kuningliku paari jälgedes. Kes teab, ehk võtab autor ette ja kirjutab hoopis urban fantasy vms.

ulmekirjanduse baas

George R.R. Martin – A Game of Thrones (2011)

Kui algselt oli see raamat triloogia avaosaks... siis ikkagi on raske kujutleda, kuhu võinuks siit võimaluste rägastikust liikuda, millise lõpplahenduseni – ja see raamat on nö ilus ja rõõsa alus, mida Martin hakkab hoolikalt lammutama (minnes eriti hulluks 4. ja 5. raamatuga). Kõik on veel enamvähem korrapärane, kodusõja koledused on alles alganud. Mässajatel ja kuningal on mingid ideaalid, Müüritagune on veel õige hägune – see on veel mõistusega võetav reaalsus, mis aga järgmistes raamatutes hoolsalt ja halastamatult puruks litsutakse. Tegevustik toimub vaid põhjas ja pealinnas, Catelyni ja Tyrioni rännakute läbi saab pildi muudest oludest (no ja muidugi ka Daeneryse higine teekond sirgumaks tütarlapsest neiuks Dothraki rohumeres). Mässajate motiivid on justkui õilsad ja õigustatud, teadlikul vaatlusel õnnestub registreerida Varyse ja Baelishi võrgustikku, malenuppe, kes järgmistes raamatutes oma osatäitmise teevad ja pea kaotavad.

Seda raamatut sai pea poole aasta jooksul loetud ja nii on kaduma läinud need märkused, mida tegin esimese 600 lehekülje kohta. Midagi olulist oli metsalastest ja Skagosest, aga mis... ei mäleta (hmh, sellele olen samas eesti tõlke puhul viidanud). Nagu kõigi Jää ja Tule laulu raamatute puhul, on enam kui tüütud Sansa ja Daeneryse siseilmad – kui vaid võiks lugeda neist peatükkidest kokkuvõtteid koos olulisemate tsitaatidega (kui tõsiselt peab võtma 11- ja 13-aastaste siseilmasid?). Jon Snow on paratamatult kõige tavapärasem kangelane, kelle Martin siin sarjas loonud... ja no muidugi Tyrion, kes on tegelasena Jonist keerukam staar (jajah, tema küll laguneb viiendas raamatus). Algab Joffrey kurikuulus tähelend, mis siiski vähem kui 2000 lehekülje pärast on lõppenud.

Kui nüüd järgmisi romaane taaslugeda (neljandat korda?), siis... annab mõelda, milliste tegelaste peatükke vahele jätta – kahjuks on neis kõigis kasulikku teavet teiste tegevusliinide kohta jne.

„„No sword is strong until it's been tempered,“ Lord Tywin declared. „The Stark boy is a child. No doubt he likes the sound of warhorns well enough, and the sight of his banners fluttering in the wind, but in the end it comes down to butcher's work. I doubt he has the stomach for it.““ (Tyrion, lk 613)

„„Would you at least consent to carry a message out for me?“

„That would depend on the message. I will gladly provide you with paper and ink, if you like. And when you have written what you will, I will take the letter and read it, and deliver it or not, as best serves my own ends.“

„Your own ends. What ends are those, Lord Varys?“

„Peace,“ Varys replied without hesitation. „If there was one soul in King's Landing who was truly desperate to keep Robert Baratheo alive, it was me.“ He sighed. „For fifteen years I protected him from his enemies, but I could not protect him from his friends. What strange fit of madness led you to tell the queen that you had learned the truth of Joffrey's birth?“

„The madness of mercy,“ Ned admitted.

„Ah,“said Varys. „To be sure. You are an honest and honorable man, Lord Eddard. Ofttimes I forget that. I have met so few of them in my life.“ He glanced around the cell. „When I see honesty and honor have won you, I understand why.“ (Eddard, lk 633-634)

„This time the knight grasped her beneath the jaw and held her head still as he struck her. He hit her twice, left to right, and harder, right to left. Her lip split and blood ran down her chin, to mingle with the salt of her tears.

„You shouldn't be crying all the time,“ Joffrey told her. „You're more pretty when you smile and laugh.“ (Sansa, lk 750)

„Lord Tywin unrolled the leather, smoothing it flat. „Jaime has left us in a bad way. Roose Bolton and the remnants of his host are north of us. Our enemies hold the Twins and Moat Cailin. Robb Stark sits to the west, so we cannot retreat to Lannisport and the Rock unless we choose to give battle. Jaime is taken, and his army for all purposes has ceased to exist. Thoros of Myr and Beric Dondarrion continue to plague our foraging parties. To our east we have the Arryns, Stannis Baratheon sits on Dragonstone, and in the south Highgarden and Storm's End are calling their banners.“ (Tyrion, lk 768)

Mehis Heinsaar – Unistuste tappev kasvamine (2016)

Õige majesteetlik jutukogu – peale sisu ilmestavad seda ka raamatu enda suurus ning külluslikud illustratsioonid. Kujunduses on puudu üks oluline lisandus – siin peaks olema Eesti kaart, et kõiki neid rändurite liikumisi saaks sõrm kaardil jälgida (no mul on vähemalt kohanimedega raskusi). Mulgimaa ja Pärnumaa valdade juhid peaks andma autorile ühise tänukirja selle eest, et nende kanti niivõrd unistavalt ja maaliliselt kirjeldatakse – eks võiks ette kujutleda raamatu austajate suviseid rännakuid lugude tegelaste jälgedes.

Ma ei mäleta eelmise jutukogu „Ülikond“ lugude toimumispaiku, aga kõik siinsed tekstid on külaproosa vaimus (Heinsaare ühe teise jutukogu puhul sai mainitud lamburiromantikat, aga see oli vist midagi muud kui siinses raamatus). Ainult et see külaproosa pole mingi olmerealistide töörügamine või naturalistlik olemise õudus, vaid vägagi fantastiline mängumaa; omamoodi müstilise, paranormaalse Eesti teejuht. Heinsaare maailm laenab reaalsusest geograafiat, kõik muu on... ilukirjandus, mis toimibki omas reaalsuses (tõsi küll, enamik lugusid võiks algpunktis paikneda lähiminevikus, nii on näiteks mõnel puhul juttu majanduskriisi tagajärgedest).

Raamatut järjest lugeda pole kõige targem tegu, minul kulus selleks kolm päeva, mis on selgelt liialt kiire ülejooks lugude rammusast maastikust. Veel „hullem“ kui on need kaks pikemat jutustust või lühiromaani, mis on omakorda justkui ritta seatud novellid, kus tegelane satub maadlema (või nautlema) üha uute väljakutsetega (mistõttu punkt A ja B on viimaks vägagi erinevad). Öökulli-lugu läheb ikka päris pööraseks peale seda, mis hiljuti Loomingus pooleli jäi.

Huvitav on see, et Heinsaare tekstides puudub enamvähem talv – aga eks siis ongi raskem rännata? Tegelastel on üsna muljetavaldav hulk ihuhädasid (no tõepoolest, hulkuv neer ajas südame kergelt pahaks), eks mõnel puhul võiks kahtlustada ka vaimuhädasid – muidugi, tegemist on alternatiivse maailmaga, seega toimivad seal natuke teistsugused jõud. Kuid eks võimalikke hädasid leevendab must huumor.

Võrreldes hiljuti loetud Saare raamatu illustratsioonidega on siinse raamatu kaunistused nagu... südamelähedasemad, loodetavasti leiab Marge Nelk rohkem kasutamist kasvõi raamatukaante loomisel.

„Iga kolme päeva tagant, aga mitte tihedamini, kastis Absalom neeru rasvase ja sooja lihaleemega üle. Hulkuv neer veeretas end siis rammusa supivedelikuga immutatud puuripõhjal aeglaselt ringi, lastes toitvat leent nõnda enese kudedesse imbuda, muutudes sel kombel jälle priskeks ja läikivaks. Tundus tõesti, et Jaan Absalom oli Sellistes sedaviisi oma rahuliku õnne leidnud... Aga ei tohi inimene mõelda, et ta õnnelik on – ei tohi! Sest siis kipub ikka juhtuma midagi, mis selle kõik ära rikub.“ („Ülejäänud elu õnnenatuke“, lk 52)

„Nii möödus aeg. Ei oska öelda, kaua ma Arupapi tares juba elanud olin. Võib-olla aasta, võib-olla kaks. Mingeid aastaaegade vaheldumise ilminguid polnud, kui välja arvata suurte vihmade periood, mis asendas neis metsades tõenäoliselt talve.“ („Kui öökull huikab meid“, lk 171)

sirp