Philip K. Dick - Beyond Lies the Wub (The Big Book of Science Fiction, 2016)

Huumorikalt masendav lugu tähtedevaheliste reiside teostajatest, kes koguvad planeetidelt erinevaid eluvorme. Nii ollakse Marsil ja muuhulgas satub nende kogusse sealaadne paks elukas. Et proviandist on kitsas käes, on laevakaptenil plaan see orikas lihaks teha. Ainult et… tagasiteel selgub, et see notsu oskab rääkida ja on vägagi teadlik niisugusest tõurastamisplaanist - tegemist on omaette kosmoserassiga, keda marslased kutsuvad wubiks.

Wubid on rahumeelsed olendid - et nad on nii kohmaka kehaehitusega, eelistavad nad teiste rassidega sõbralikult suhelda, mis muudab nad üpris intelligentseks olenditeks (miks mitte maalaste etemaks); neil on koguni telepaatilised võimed. Ning see… tekitab meeskonnas hämmastust, kuna wubiga vesteldes ei esine nad just kõige teravamate pliiatsitena pinalis. Vestelda on muidugi tore, aga süüa on niisamuti vaja, nii otsustab kapten selle orika maha lüüa ja kokale üle anda. Wub küll palub mõistmist ja püüab kaptenit meelitada kõiksugu uute teadmistega; kuid enesekindel mees on lapsepõlves sigade kasvatamisega kokku puutunud ja seega pole tal seatapmisega probleeme. Küll aga hakkavad probleemid ilmnema söögilauas, kui wubi mekitakse…

Ühesõnaga, musta huumori pärlike, mis võiks viimaks eesti keeles ilmuda. Mingis mõttes kui karm ülesäratus lastekirjandusest, kus loomad räägivad inimestega kui võrdne võrdsega. Samas - kui see, mida sa sööd, muudab sind nii kiirelt… siis võiks küsida, kes / mis tegelikult peale jäi.

ulmekirjanduse baas

Jaan Lintrop - Surnute püha (1922)

Jätkub siis Eesti argielu koleilma kirjanduseks valamine - seekord lühinäidendis kahe noore tulevikust ja minevikust. Talulapsed soovivad nimelt abielluda ja on kihlatudki, kuid neiu isa ei anna pulmadeks luba ja nii juba aasta aega. Lõpuks paneb noormees oma tulevase äia fakti ette - kuna tema peab linna tööle minema, on õhtul pulmapidu. Oh häda, leiab tulevane äiapapa, ja just möödunud ööl oli talle unes end kadunud naine ilmutanud ja käskinud lapse eest hoolt kanda! Kuidas - kas pulmi ära hoides või lastes lapsukestel naituda, sellest ei saa vanamees aru. Küll on aga tal ikka alles vastumeelsus selle väimehe vastu.

Päeva jooksul selgub, et vana peremees on sünnitalu üle võtnud oma vanemalt vennalt, kelle joomiste ja kahtlaste tehingute tõttu oli talu haamri alla minemas. Uus peremees pidi sünnikoha päästmiseks oma vaese pruudi jätma ning võtma rikka pruudi. Kuid õnn ei püsinud kaua - uus tütar suri tütre sünnitamisel, nii nagu oli varem surnud endine pruut poja sünnitusel. Ning nüüd, pulmapäeval adub peremees aina suurema ängistusega, et äkki… Noorte abiellumises on midagi tõeliselt vastumeelset, on ju noorikudki nii ühte nägu. Aga pulmamasinavärk on käima tõmmatud, väimehe käsul ilmuvad pillimehed ning õhtul peaks saabuma pastor, et noored paari panna. Ugrimugri seebiooper jätkab oma õudsal viisil…

Näidend on õige kehvake ja oleks kuritegu seda uuesti lavastada. On küll draamat, aga tänapäeva mõistes pigem piinlikult teostatud. Huvitavaim tegelane on ehk peremehe vanem vend, endine sünnitalu omanik, kes tuleb talu tagasi nõudma ja paistab olevat mestis väimehega… mistõttu taluperemees (ehk noorem vend) satub üha pingelisemasse olukorda. Justkui trikster laamendaks talupoegade seebiooperis… aga siiski näidendit suurt ei päästa.

Joe Abercrombie - Sharp Ends (2017)

Et jutukogu mõista, pead olema eelnevalt lugenud kuus romaani (triloogia + kolm eraldiseisvat) sellest Esimese Seaduse maailmast (nagu olen väsimatult korranud, on mul “Red Country” senini lugemata - eks see arusaamatus tule lähiajal lahendada). Kuid Abercrombie on Esimese Seaduse maailma romaanidest edasi laiendanud ning sisse toonud uue tegelaspaari Shev ja Javre’i, kes põgenikena seiklevad eri riikides ning samas kokku puutudes mitmete tuntud tegelastega (nt Murcatto, Whirrun, Vitari). Kui nüüd õigesti mäletan, siis Abercrombie plaanivat edaspidi neile kahele naisele veel suletõmbeid pühendada - mis on omal moel huvitav ülesanne, kuna siin jutukogus on nelja jutuga kaetud üle kahekümne aasta naiste heitlikust partnerlusest. Ma nüüd ei oska öelda, kas see tegevusliin minus niivõrd vapustusi tekitab - samas on arusaadav, et lihtsam on kirjutada kahe naise vägivallaga täidetud pagemisest kui sepistada romaane, kus kõigutatakse Esimese Seaduse maailma riikide saatusi; ilmaelu ei saa olla niivõrd heitlik nagu on need Abercrombie tegelaste saatused.

Paratamatult on lugemisel lähedasem see, millega oled tuttavam - nii on kogumiku parimateks tekstideks Bethodi ja Glokta saatuslikud eluhetked, kuid niisamuti põhjalaste halekoomilised tegemised (“Fool Jobs”, “Yesterday…”) või ka Nicomo Cosca ajaloo tarbeks talletamine. Mõne jutu puhul võiks kahelda, et need on eelkõige kirjutatud kogumiku mahu täiteks (näiteks lood Dagoska langemisest või Murcatto kamba kulgemisest Styrias, Shevi ja Javre’i järjekordne kokkupõrge jälitajatega), kuid samas on need siiski igati mõnuga loetavad. Paratamatult läheb hammas verele ja nüüd on soov romaane uuesti lugeda… et lugudele paremat tausta saada.

Igal juhul, väga mõnus nokitseda sellise jutukogumiku kallal, kus käsitletakse üht kindlat maailma; pole vaja viselda visioonide vahel, mis käsitlevaid erinevaid jutuilmasid. Ei hakanud tegema uusi postitusi nende lugude kohta, millest olen varem kirjutanud, igal juhul sai palju selgemaks, millest ja kellest on õieti juttu selles “Tough Times All Over” tekstis - kes on Carcolf, Shev, Favre ja Friendly.

A Beautiful Bastard 6/10
Freedom! 6/10
Hell 6/10

Made a Monster 7/10
Skipping Town  5/10

Small Kindnesses 6/10
Some Desperado 6/10
The Fool Jobs 6/10 (takkajärgi annaks küll 7/10)
Three's a Crowd 6/10
Tough Times All Over  6/10

Two's Company 6/10
Wrong Place, Wrong Time 5/10
Yesterday, Near a Village Called Barden... 7/10

Richard Kullerkupp - Klaweri sinfoonia (1922)

Hirmus kurb lugu armastuse ja unistuste purunemisest. On noor neiu, kes ihkab saada klaverikunstnikuks ja oma klaveriõpetaja armsamaks. Kuid oh õnnetust, neiu pere on isa joomise tagajärjel vaesunud ja vanemad soovivad materiaalse oluokorra parandamiseks neiu armsa klaveri maha müüa (isale käib närvidele klimberdamine); ja õpetaja… neiu avastab, et mehel on rikas mõrsja! Vanemad panevad neiu ultimaatumi ette - kas lähed rikkale ärikale mehele või müüakse klaver maha. Õudne! Neiu tahab ometigi klaverivirtuoosiks saada! Ta hakkab andma klaverimängimise eratunde, et konservatooriumi õpinguteks raha teenida… kuid selle töö käigus satub järjekordse rikka ja ilge vanamehe peale, kes tahab neidu klaveritunnis voodisse tarida! Neiu küll pääseb ta käest, aga sellega ta õnnetused ei lõppe…

Romaan on esitatud lugu loos vormis, nii on selle õnnetu loo ilmavalgusele toojaks noor kirjanikuhakatis, kes saab ühel päeval talle meeldima hakanud abielunaiselt lehepataka koos masendava teatega, et nad ei kohtu enam ealeski. Ja nii siis avaneb selle abielunaise lugu.

Mu süda tilkus lugemise ajal verd ja aegajalt minestasin niisama. Eks siit tekstist võiks leida soovi korral mõningaid võrdõiguslikkusega seotud mõtteid - kas eneseteostuse asemel peab naine abikaasat ümmardama? Rääkimata seksuaalsest ahistamisest, millega naisi traumeeritakse. Muidugi, arvatavalt on sellised lisandused autori poolt pigem kõmulisuse või müügihuvides teksti pandud; eks tegelikult on see romaan üsna nõrguke ja üheplaaniline; autor ei suuda suurt üllatada, vaid teose vanamoeline väljendus pakub camplikku vaheldust. Muidugi, ehk oli Kullerkupp hoopiski irooniline ja mängib siin läbi hoopiski varianti “Tabamata imest” (peale isa polnud üks teine konservatooriumi õpetaja ka neiu mängust just kõrgel arvamusel)..

“Nagu dissonans woolas saali walgust wõib olla 10,000, wõib olla 200,000 hektoliitert all lae rippnewaist kroonlühter-kroonist, kus hiilgasid elektertulede-liiliad.” (lk 5)

“Ja ma waatasin ema peale ja tundsin kaastunnet ta wastu, tundsin kaastunnet seepärast, et ta tüdruku puudusel on sunnitud keetma aastad ja päewad üksteise järel pliiti ees, segades pajas suppi. 

Köök ja pliit - see on tema maailm. 

Ja kas keebki ses pajas supp, aga mitte piirita kurbus ja walu, mu ema ja kogu naissoo kurbus ja walu, kes peab ohwerdama ideaale, nagu neid puuhalge, mida asetab tulle? 

Ma mõtlesin seda oma wäikse, mikroskoopilise ajuga, ja mind waldas walu. Sest ihkas kord ka mu ema saada lauljannaks. Kuid seal tuli tal walida, kas armastuse wõi kunsti. 

Ta walis armastuse ja sai mehele ja ma usun - enam õnnetuseks kui õnneks! 

Sest sageli, kui ma lähen emaga kellegi kuulsa lauljanna kontserdile, näen, kuis ta põsed, need pliita ees istumisest raswunud  ja lotendawad põsed hakkawad wärisema, ja ta suunurgad tõmbuwad kramplike, tuksatusis kokku. Ja siis, wõib olla sügawesteotilisest tundest, wõib olla lihtsalt sentimentaalsusest, weerewad ta silmist pisarad, weerewad pärlitena batist ninarätikusse, millesse ema teeb end nuuskama. Kuid ometi annab ta enda ära. 

Kuis hoiaks siis ma ta hinge oma kätte wahel kui õrna wäikest linnukest ja hellatleks seda!” (lk 24-25)

“Ma toetusin wastu seina, et mitte maha langeda. 

Tal oli kaasas daam, uhke daam, kelle nägu kattis õhuke wuaal ja kaela kallis boa, kuna ta oli läikiwas mustas lüstriinis. Arwasin nägema ta kõrwas sädelewaid priljante. 

Kui halwasti olin ma riietud, wõrrelduna too daamiga, ja ometi ihkasin ka mina Karl Ruubensi!” (lk 31)

“Ja kui ma siis mängisin hajameelselt, mõtlesin: 

Kas ei ole meie, ellu astuware neidiste elu, sarnanen lilledele triiphoones, klaasi all? Kas meid ei hoita, kaswatades elu Suure Aedniku poolt, selle aedniku poolt, kes on kehastunud meie wanemais? 

Ja kas ei kaswata see Suur Aednik meid sellele ostjale, kes, olles joobunud meie ilust, käsib murda meid, et wiia oma waasi? Ja kas ei ole see Ostja - meid ihalew meesterahwas? 

Kuigi Ostja ei maksa meie eest kuldmüntega - eks ole siis tema ihalduski maks? 

Need mõtted tulid pähe mulle, kui mängisin Wästrikule. Siis aga haihtusin ja ma tundsin igatsust Karl Ruubensin järele. Ma mängisin, aga mu igatsus tõusis helides kui lauliku wastukaja metsas.” (lk 38)

“Ta ligines mulle. Nagu nõrk loom metsalise eest põgenesin ukse juurest teise, lähema ukse juure ja lippasin sisse. Kuid põrkasin tagasi: see oli magadistuba, kus oli lumiwalge säng kui ootel. 

Ta astus mulle wastu. Taganesin tülkudes. Ta tahtis must haarata. Taganesin weel, ikka weel. Olin akna kohal ja hüüdsin: 

“Ma hüppan alla!” 

“Läbi topeltakna?” küsis tema; lisas aga juure. “Halastage - teie ei ole ju mitte mõni ärawõitmata bastioon Verdunis?” 

Ta oli mu ees. Waatasin ta peale. Ta oli hirmus. Ta oli hirmus kui kirg, kui wihane täkk. Ja ma mõtlesin: himurus on kõige hirmsam maailmas ja tema käest ei ole wäljapääsu, ei ole wäljapääsu!” (lk 46-47)

“Ela õnnelikult, wäikene naine, kes sa oma raswase pliini kõrwal oled kui koidu purpurne põsk suwel! Ela õnnelikult! Ela õnnelikult - mesimeelon!” (lk 62)

Joe Abercrombie - Made A Monster (Sharp Ends, 2017)

Jutukogumik lõpeb ehk parima looga… mis on õige tume minevikumeenutus Bethodi, Logeni ja Põhja asjus - ehk kuidas Bethodi esivõitleja Logen purustas võimaluse Põhjas rahu saavutamiseks. Sest tal oli niisugune tuju. Enne Esimese Seaduse triloogia lugemist paneks see tekst nii mõnegi asja… teistmoodi vaatama ja ehk hoopis Bethodi võitlusele pöialt hoidma (teadagi, lootusetu värk - jumalad on sellele vastu; õigemini Bayaz otsustab kaarte teistmoodi mängida).

Mingis mõttes on see tekst paralleel kogumiku avalooga, kus on esitletud täies hiilguses Gloktat enne ta ränka vangipõlve - mõlemas loos on luubi all triloogia kaks peategelast nende hiilguse tipul (no hea küll, sõltuvalt vaatenurgast). Ainult et kui Glokta oli üks osa ühiskonnast, milles ühe isiku langemine suures plaanis suurt midagi ei muuda, siis Põhjas oli tsiviliseeritud ühiskonnal hoopis õhem kiht ehk ühiskond võib olla kergesti mõjutatav ühe osalise poolt - nagu see Verise Üheksa veretöö tõttu ka nii läks. Ning sinna kaduski võimalus Põhja tsiviliseerimiseks - seeasemel, et põllunduse ja metsandusega raha teenida, jätkus klannidevaheline arveteõiendamine (tõsi küll, Bethodil õnnestus need kuidagi oma võimu alla suruda).

Võib muidugi mõelda, et Abercrombie on püüdnud liialt hoolsalt rikkuda triloogias avaneva Logeni vähegi positiivsemat kuvandit ja sellele vastukaaluks esile tõsta Bethodi riigimehelikkust (ning millist ohtu Bethod nägi Verise Üheksa tegemistel - samas olles selle tapamasina taganttõukajaks), aga noh, kuivõrd tekst on ilmunud alles nüüd, siis see romaanide retseptsiooni suurt ei muuda. Igal juhul, hea värske litakas Abercrombie Esimese Seaduse maailma austajatatele.

“‘One might hope the leaders of the North will act more like grown men’ said Ursi, her dress swishing against the floor as she walked up behind him, her hands slipping gently around his ribs. 

Bethod snorted as he held her arms against his heart. ‘I fear that would be a rash hope. They like great warriors in the North, and great warriors rarely make great leaders. Men without fear are men without imagination. Men who use their heads for smashing through things rather than thinking. They celebrate spiteful, wrathful men here, and pick the most childish of the crowd for leaders.’” (lk 346-347)

“For a moment, he wanted to ask, What happened to you? 

But Bethod knew what happened. He’d been there, hadn’t he? He’d pointed the way, just like Ninefingers said. He’d been a willing companion on the road. He’d swept up the rewards and smiled while he did it. He’d made a monster, and he had to make things right. Had to try, at least. For everyone’s sake. For Logen’s. For his own.” (lk 357)

Juan José Arreola - Baby HP (The Big Book of Science Fiction, 2016)

Mehhiko autori tõesti lühike lugu (selles antoloogias vaid 1 lehekülg) on ometi sisult oi kui rikas ja pakub teretulnud lahenduse rohelise energia loomiseks. Milleks päike ja tuul ja merelained, kui ometi on olemas lapsed koos oma ülekeeva energiaga - parem siis hakata seda talletama koduse majapidamise tarbeks. Selleks tuleb lapsekehale asetada HP-nimeline kerge metallist struktuur, mis siis hakkab koguma energiat Leydeni purgikesse (see asetseb lapse kõhul või seljal - seda nii päeval kui ööl). Näiteks laps siputab rinnapiima tarbides oma jäsemeid ning hiljem saad selle energia salvestusest paar minutit köögikombaini kasutada. Autor soovitab, et vanemad võiksid õhutada energia tootmise nimel lapsi veelgi aktiivsemad olema, premeerides neid see-eest magusatoodetega. Mida rohkem kaloreid, seda rohkem kilovatte. Ja pole vaja karta, et see metall-kostüüm võiks anda elektrisärakaid, millel oleks jubedaid tagajärgi - seda lihtsalt ei juhtu.

Nii positiivset programmi on lausa lust ja lõbu lugeda. Mõelda vaid, kui seadmete maksumus on tasa tarvitatud, võib edaspidi kasvõi arengumaade lapsi energiaallikatena kasutada. Ja ehk võiks uuesti eksperimenteerida peedist suhkru tootmisega. Võimalusi on mitmeid.

Joe Abercrombie - Freedom! (Sharp Ends, 2017)

Võibolla paigutub tekst “Red Country” aegadesse, kuid kuna ma pole seda romaani lugenud, siis on selle loo puhul niisama lõbus kokkuvõte… austusväärse Nicomo Cosca ja ta kangelaslike palgasõdurite ülla kamba tegevusest Averstocki nimelise linna vallutamisest ja selle elanike päästmisest mässuliste käest.

Nicomo Cosca! See auväärt, õiglane mees, parim sõber ja hulleim vaenlane! Mees, kes tervislike eluviiside tõttu näeb kuuekümnest eluaastast hoolimata välja kui kahekümnendates kangelane, nii lahingumöllus kui kaunitaride hurmajana! Nicomo Cosca ja tema rüütellike palgasõdurite kompanii! Nemad ei võta võimalusel sõjasaaki; neid peavad kohalikud paluma, et neile saaks provianti anda! Nicomo Cosca, üllaim kangelane, keda võib eales kohata!

Nagu näha, talletab ausameelne jne kroonik austusväärse Cosca tegusid; ajalugu on talletatud nii… nagu see võiks mõnikord olla. Me näeme Coscat, kes võiks… olla mittecoscalik. Vahelduseks on Abercrombie kirjutanud iroonilise kiidulaulu ühele (võiks tagasihoidlikult öelda, et nurjatule) inimolendile, kes on muidu (kuri)kuulus oma müüdavate teenete poolest, ning kes kukub igas olukorras ikka käppadele. Üpris lahe jutt sellest närukaelast - muidugi, kes üldse selles maailmas on… inglike kesapõllul.

Monica Byrne - Authenticity (The Djinn Falls in Love, 2017)

Seekordne lugu on tudengifilmi tegemisest, mis käsitleb džinniporno loomist. Nagu võib arvata, on vahekord džinniga igati vinge ja eriline ja mitte eriti ropp. Kui vaid kaamera saaks rohkem riistatööd talletada.

Tekst on kirjutatud selliselt, et veidi raske on tuvastada selgeid jooni sellest, kust algab “lugu loos” (miks see teksti mõistes looks oluline on… noh, miks mitte). Igal juhul, filmitudeng on sattunud puhkuse ajal oaasi (sest seal on kummalised mehed), kus tutvub inimestega, kes valmistuvad kõrbes pornot filmima. Naisosaline on olemas, meesosaline aga peaks… ilmuma kõrbest. Aga võibolla ei ilmu. Filmitudeng on muidugi igati huvitatud, mis sellest kõigest saab… ja tal on võimalus seda esireast jälgida.

Nii filmitakse tudengifilmi!

Joe Abercrombie - Three’s A Crowd (Sharp Ends, 2017)

Kogumiku pikim tekst on järjekordne dramaatiline pilguheit Shevi ja Javre’i seiklustele ning seob end kokku “Best Served Cold” järelmaailmaga. Shev ja Javre on nüüd 14 aastat põgenenud ja nagu selgub, on nüüd Shev mõnda aega olnud Styria valitsejanna Murcatto teenistuses, ning tema ülemuseks on Vitari (kes on tuttav juba varasematest romaanidest). Tema ülesanneteks on olnud mitmed valgustkartvad teod (millest küll lähemalt ei räägita), mis on aidanud valitsejannal Esimese Seaduse maailmas üha suuremat mõjuvõimu omandada.

Lugu algab sellega, et Styria valitsejanna kroonib oma poja Styria kuningaks. Et võim on sedavõrd kindlustatud ja Shevil on olnud selles oma osa, saab naine korraga teada, et tema jälitajad (“Small Kindnesses”) on andnud talle vabaduse - enam nad ei soovi ta pead kättemaksuks maha kaksata. Shevi õnn jääb siiski üürikeseks, sest oma koju jõudes avastab ta, et vabadust lubanud jälitajad on ta armukese Carcolfi röövinud ja ta kodu hoolikalt pilbastanud - ning jätnud kirja, kus on määratud kohtumispaik. Shev tõttab päästma, aga enne otsib ta üles Javre’i, kes aeleb linna mülgastes. Igal juhul, räsitud naised saabuvad kohtumispaika ja seal ootab neid vastik üllatus.

Loo lõppedes võib oodata järgesid (kuskilt nagu lugesin, et Abercrombie soovib seda liini edasi arendada), kus Shev ja Javre peaksid mängima hoopis kõrgematele panustele. Ning vastaseks peaks olema hoopis… jah, tema ise. Et siin tekstis on niivõrd palju viiteid Esimese Seaduse maailma juhtumistele, tekib paratamatult küsimus, kas need kaks naist on ka romaanidest läbi vilksataud - ikkagi 14 aastat ringikondamist maailma eri kohtades. Nagu ikka, kellegi usaldamine ei pruugi just… olla parim mõte.

"Uprooted"

Naomi Novik „Uprooted“, Penguin Random House, 2015
Lynne Reid Banks „Uprooted“, Harper Collins Children’s Books, 2014

Vahel on huvitav lugeda raamatuid võrdlevalt. Seekord siis kaks samasuguse pealkirjaga raamatud – üsna erisugused, aga pealkiri seob.

Naomi Noviku „Uprooted“ on suuresti jällegi selline klassikalisi elemente täis pikitud fantasy-lugu. Tutvustuses on välja toodud Tolkieni mõjutusi, aga lugedes kangastus mulle päris mitmelgi korral paralleele Robert Jordani „Maailma silmaga“, mis muidugi ei räägi üldse vastu Tolkieni mõjutustele – sest võite ühe korra arvata, kelle loomingust Jordan ise inspiratsiooni sai. Ühesõnaga vana tuttav lugu – pealtnäha igati andetu ja koba külalaps (hiljem küll selgub, et ega ta nii hirmus andetu ikka ka ei olnud) satub erakordse(te)sse olukorda(desse) ja vastu ootusi ilmnevad tema vägagi erakordsed võimed. Keel on voolav ja kulg tempokas ning minajutustuse vorm võimaldab esiplaanil hoida isiklikku – sõprust, perekonda, armastust; kuigi ohus on terve maailm. Nõnda ei tundu ka maagia toimimisreeglite detailsem kirjeldamata jätmine kohatu – Agnieszka ei tea isegi ega olegi huvitatud konventsionaalsetest akadeemilistest teadmistest või seletustest antud küsimustes. Liiatigi on tema isiklikud võimed suuresti intuitiivsed, see on selline matemaatika ja kunsti vastandamise küsimus, ehk laiemalt ka nn stereotüüpse meheliku ja naiseliku mõtlemise vastandamise küsimus. Maagia kasutamisoskus põhineb siin võlukunsti keele ära õppimisel, selle võimalikult täpsel väljaütlemisel, aga näib, et see ei ole ainus tee, sest Agnieszka oskab võluväge juhtida ka vaid mõne üksiku silbi ja ümisemise, laulmise, leelotamise, sisemise tunnetuse abil. Agnieszka maagia tuleb pisut teisiti ning sellega tuleb leppida, eriti kuna see on ka väga võimas ja otse loomulikult päästab maailma. Lisaks maagiale mängib kurjuse üle võidu saamises rolli ka just seesama keskendumine isiklikule sfäärile, see, et peategelane käitub lähtuvalt oma lojaalsusest endale olulistele inimestele. Autorit inspireerinud (Poola) muinasjuttude hõngu on tunda nt siis, kui Agnieszkal tuleb ühel hetkel elu (ja mitte ainult enda oma) eest põgeneda ning ta vormib mudast härjad ja puhub neile hinge sisse, võtab paar pillirookõrrekest ja teeb neist vankri ning lõpuks lihtsalt võtab kätte ja sirutab end läbi võlukunsti kauge maa taha kõige suurema häda tunnil (mille peale analüütilised maagid ilmselgelt ei ole tulnud ;) ) ning sellest ongi küllalt. Loomulikult leiame me siit ka armastusloo – 17-aastane + kõvasti ülesajane, ent loomulikult mittevananev võlur hüüdnimega Draakon. Jällegi, mitte just rabavalt uudne mõte, aga kes sest hoolib – hea ja läbiproovitud. Ning Agnieszka on Poola kuningriigi aegse õhustiku kohta vägagi moodsate vaadetega talutüdruk, kes Draakonilegi peagi selgeks teeb, et iga 10 aasta tagant üht tütarlast enda juurde torni kinni panna ei vasta kohe kuidagi Inimõiguste konventsioonile, isegi kui ta ümbritsevas maailmas vägagi humaanse ja helde isandana arvesse läheb.

Lõpetuseks võib öelda, et oli selline kiire lugemine. Headus võidab kurja väe ja when there’s a will, there’s a way. Lõpus hakkas Agnieszka mulle meenutama „Maailma silma“ Rohelist meest. Sobib, kui tahta mingi hetk argimaailmast kuhugi seiklusse – üks voolavalt jutustatud muinasjutt, mis ärgitab teotahet, eneseusku ja positiivsust.

***

Teise raamatu autor Lynne Reid Banks on kirjanik, kellest ma varem midagi ei teadnud. Raamatu valisin pealkirja järgi, aga Ilmneb, et nt Banksi esikromaan „L-shaped room“on üsnagi tuntud ja sellest kuuekümnendatel filmgi vändatud ja puha.

„Uprooted“ on aga lasteraamat, mille minajutustaja on 10 aastane Lindy, kes teise maailmasõja algusaastail sõidab koos ema Alexi ja nõbu Cameroniga üle ookeani Kanadasse, kesk preeriaid asuvasse Saskatooni sõjapakku. Seal võtab alguses üks kohalik lasteta pere neid nn sõjakülalistena (et mitte öelda pagulastena) enda majja ja kostile. Lugu põhineb autori päriselul, mis teeb asja ajaloolisuse seisukohalt huvitavamaks. Mõelda, kui palju erinevatest riikidest pagulasi pidi Kanadasse jõudma seoses teise maailmasõjaga. Nende hulgas loomulikult ka mitmeid eestlasi, kui palju raskem pidi olema olla pagulane ilma sugulasteta ja keeletaustata? Sest ega Inglasenagi see kogemus ainult lust ja lillepidu ei olnud – Alex, Lindy ema, on ju koduperenaine, enne abiellumist oli tal muidugi ka näitlejakarjäär, aga oskusi, et võõral maal iseseisvalt raha teenida tal ei ole, rääkimata sellest, et ajastugi selliste võimaluste osas ei hiilga. Samuti keelas Inglismaa sõja ajal riigist raha välja saata – nad võisid lahkudes kaasa võtta vaid 10 naela ninapeale, millest jätkus hädavaevu sõidukuludeks. Õnneks kaotatakse mõne aasta pärast see keeld ja kodust hakkab igakuiselt raha tulema enne, kui elu võõrustajate juures hapuks kisub.

Ma arvan, et kui oleksin seda raamatut lapsena lugema juhtunud, siis küllap oleks see üks neid korduvalt loetud lemmikuid olnud – põnevaid seiklusi lastel jagub – suured pakased, kelgutamine ja lumi; esimene Halloween, mille käigus õnnestub üks vana naine minestama ehmatada (peategelane mõtles välja endale eriti tõetruu maharaiutud peaga Ann Boleyni kostüümi); sõbranna, kelle ema võtab unerohtude üledoosi, õnneks siiski paranedes; sõit New Yorki nende samade sõprade rikaste sugulaste juurde; kodust ärajooksmine (kas tänapäeval annaks enam päris sellisel moel lasta kodust põgenenud lapsel endal mõista ja otsustada, et tuleb tagasi minna? ikka peaks vist kohe politseisse pöörduma ...); kelgutamis- ja ratsutamisseiklused; suvepuhkus järveäärses majakeses, kus põlevad petrooleumilambid ja lastel tuleb käia kuivanud puid langetamas, et igapäevast kütet varuda, saab sõita kanuuga saarele, kus asub suurepärane ujumiskoht ning võetakse enda juurde hulkuv koer. Järveäärse suveseikluse juurde kuulub ka kurikuulus muskeg, mille eest kohalikud küll neid pidevalt hoiatavad, aga kuna keegi ei tea, mida see sõna tähendab, siis on ka raske ette vaadata. No ja kui üks hetk siis muskegiga kohtutakse saab appirutanud kohalik neile noomivalt öelda – ma ju ütlesin, et olge muskegi suhtes ettevaatlikud!

Keeleliselt on siin raamatus üldse vahvaid asju – laeval teeb peategelane tutvust Cockney rhyming slangiga ehk siis sellise riimidel põhineva slängiga, kus nt apples and pears = stairs, sest pears ja stairs riimub. Ja nii siis võib trepi kohta lihtsalt lühendatult õunad ehk apples öelda. Ja Kanadas muidugi tuleb välja palju erinevusi Inglise inglise ja Kanada inglise keele vahel nagu mummy ja mom, break ja recess jpt. New Yorgi reisil aga lisanduvad mõned tähelepanekud ameeriklaste kohta ja tehakse väike tutvus Brookliny kõnepruugiga.

***

Kuigi üks raamat on teismelistele suunatud fantasy ning teine autobiograafiline lasteraamat, siis on neid ühendavaks jooneks ikkagi II maailmasõda ja pagulastee sest Naomi Noviku lugu on suuresti inspireeritud ema poola päritolust – internet räägib, et tema vanaema hukati tänu osalemisele Poola vastupanuliikumises II maailmasõja ajal ja ema pages juba kommunistlikust Poolast, jõudes lõpuks siis Ameerikasse. (Lynne Reid Banks jääb siis vanuselt kuhugi Naomi Noviku vanaema ja ema põlvkondade vahele.)

Noviku raamatus kistakse Agnieszka oma kodust ilma väljavaateta sinna kunagi enam päriselt tagasi tulla. Lynne Reid Banksi raamatus on see nn juurtest eemalerebitud saamine õnneks siiski ainult ajutine, kuid sellegipoolest raske, sest kui Agnieszkal avaneb võimalus tagasi tulla ja oma kodu kaitsta, lõpuks isegi kurjast jõust lahti saada, võtta kätte ja omaenese kätega maailm paremaks muuta, siis maailmasõja pagulastel jääb üle vaid elada, oodata ja loota – teha oma „tööd sõja ajal“ ehk siis püsida elus ja kasvada. Ent päris lõplikult juurtega välja tõmmatud, veel vähem „väljajuuritud“ ei ole siiski kummagi raamatu tegelased. Agnieszkat koduga köitev side jääb alles, temast ei saa lihtsalt talunaist vaid tema roll on teistsugune ja laiem, ta jõuab hoopis oma potentsiaalini, mille saavutamine kodus oleks nii ehk naa võimatu olnud. Alex, Lindy ja Cameron naasevad sõja lõppedes samuti taas koju. Aga nende jaoks on Kanada lihtsalt üks osa elust, aeg, mida tagasi ei saa, aga mis ei ole ka kaugeltki mitte tühja elatud, vahetute sõjaõuduste asemel on lihtsalt teistsuguseid mälestusi, teistsuguseid kogemusi ning Kanada hümn on koos liigutuspisaraga elu lõpuni peas.

Mõtlen nüüd, et ehk ei ole „Väljajuuritud“ ikkagi parim tõlkevaste pealkirjale, eesti keeles tekitab see ikkagi ka mulje millegi lõplikult kõrvaldamisest või millestki halvast lõplikult lahti saamisest. Aga mis sõna siis sobiks paremini kirjeldama elusündmuste poolt kodust eemalerebitud saamist? Kes teab ...

Brent Weeks „Blood Mirror“, Orbit 2016

 Tegemist on triloogia neljanda ja viimase osaga ning oodata tuleb veel ka viiendat osa seeriat lõpetama. Esimesed kolme osa sai loetud mõni aasta tagasi, enam väga detailselt ei mäletagi. Tegemist on üsna harjumuspärase fantaasialooga – üks külapoiss kistakse ootamatult uskumatutesse sündmustesse ja läbi terve loo ta siis avastab nii oma võimeid kui ka päritolu ja muutub üheks keskseks tegelaseks maailmaareenil. Vaatepunktitegelasi on muidugi palju ja üldiselt on vaatepunktitegelased siis pigem sellised, kellele lugeja võiks pöialt hoida, kuigi piir hea ja halva vahel ei ole alati üldse mitte nii selge ei suuremal ega väiksemal skaalal.

Tegevus toimub väljamõeldud maailmas, Chromerias, kus eksisteerib valgusmaagia. On inimesed, kes suudavad endasse koondada teatavat värvi valgust nn luksinite kujul, mida saab siis erineval viisil endast välja saata, tahkeks muuta ja neist asju meisterdada või muudmoodi kasutada. Enamik oskab kasutada vaid ühte värvi, aga küllalt on ka kahe või enama värvi kasutajaid, isegi selliseid, kes suudavad korraga kõiki värve kasutada. Samuti on valgusmaagiat elu jooksul võimalik kasutada piiratud koguses, sest ühel hetkel tuleb ette piir ehk kasutamise vältel silmadesse tekkinud värviline halo puruneb ja kasutaja muutub tavalisest inimesest vähehaaval veel erilisemate võimetega, aga ka teistsuguse mõtlemisega valguskolliks. Seetõttu on kõik, kelle halod purunevad määratud surmale. Samuti tuleb kõiki värve maailmas kasutada sarnases koguses, muidu läheb tasakaal paigast ning loodus asub seda taastama nn luksinitormidega, mis ei ole teps mitte lõbus. Chromerias on selleks tähtis valitsev ametipost nagu Prism ehk siis prisma, kellel on eriline võime kasutada piiramatult kõiki värve ja kes kindlatel hetkedel kasutab liiast olevad luksinid ära, et valitseks jälle tasakaal. Ühtlasi peab ta vaeseke regulaarselt ka vastava rituaali raames nuga rindu lööma kõigile sadadele murdunud haloga maagiakasutajatele.

Neljandas osas on muidugi asjad jõudnud kõvasti edasi areneda – terve maailm on sõjas, Chromeria vastu on üles tõusnud keegi, kes nimetab end alguses Colour Prince’iks ja hiljem Valgeks kuningaks. Tema kaaskonnas on purunenud haloga valguskollid hinnatud tööriistad, maagiaga seotud muundumises minnakse veel kaugemalegi, aga lisaks näivad kasutusel olevat ka nn musta maagia vahendid. Chromeria Prism, Gavin Guile on aga pärast vangilangemist ja sandistamist teadmata kadunud (lugeja hoitakse muidugi kursis sellega, kuidas tal enda kaevatud augus – sõna otseses mõttes, läheb), tema abikaasa Karris on saanud Valgeks, kes on jälle üks oluline tähtis riikijuhtiv nina, aga loomulikult tuleb tal ka rinda pista ja koostööd teha Chromeria grand old vanamehe Andross Guile’iga, kelle pilk, käsi ja intriigid näivad ulatuvat pea igale poole. Ent taustal tegutseb ka müstiline salamõrtsukate ordu, mille eesmärk paistab samuti olevat mingit liiki suure muutuse esilekutsumine, väidetavalt maagiaga lõpparve tegemine inimkonna hüvanguks.

Külapoisist peakangelane Kip alustas seda viieosalist triloogiat ennasthaletseva paksukesena, kes alguses koperdas kangelaslikkuse otsa pooljuhuslikult, nagu ikka, kuid kelle oskused ja anded raamatu vältel järjest teadlikumaks muutuvad. Neljandas osas on temast saanud arvestatav juht ja kindral, kellele vanad kompleksid end küll meelde tuletavad, ent millest ta järjest paremini õpib üle olema. Loomulikult on tal ka nii üks kui teine rohkem või vähem üleloomulikku liiki eelis. Näiteks on ta superkromaat – ehk näeb igat värvi valgust.

Veel üks peategelastest, on endisest orjast tütarlaps, kellest saab pärast treeningu läbimist lõpuks Blackguard – Eliit-ihukaitsja. Ent ühtlasi saab temast ka spioon salaordu ridades, kuhu sissesulandumiseks tuleb omandada salamõrtsuka kunsti võideldes identiteedikriisiga. Abiks tuleb võime haruldast liiki valgust rakendada, millega saab edukalt salaja inimesi surmata ning nähtamatuks tegevaid mantleid kasutada.

Raamat on kirjutatud eelkõige (meessoost, aga ka naissoost USA) teismelisi silmas pidades – sellest johtuvalt siis peategelaste vanus, midagi keskkoolilõpetajate kanti. Samuti leiab ka siin seal selliseid vaimukaid teismelistedialooge, sest igasuguse võitlemise ja kangelastegude vahel tuleb meie seltskonnal ka tüüpilisi kahemõttelisi nalju stiilis „Mighty Thruster“ ehk siis peenisenaljad ja vastastikku aasimist harrastada. Need kohad lugesin diagonaalis, sest ei kuulu sihtgruppi. Üldiselt võttes tundusid vaimukused siiski üsna sundimatud. Ning autor on ette võtnud ka pisut käsitleda suhte-/seksiprobleeme informatiivsemast aspektist. Nii põhimõtteliselt olen kahe käega poolt, kui selline kergemat sorti seiklus-/fantaasiakirjandus lisaks emotsioonide pakkumisele omab potentsiaali ka mingi tegelikkuses kehtiva infojälje mahajätmiseks.

Ühesõnaga sihuke hoogne teismeliste kangelaste seiklus maagiat täis seiklus väljamõeldud maailmas, kus kõik polegi nii mustvalge nagu alguses paista võib ning kogu maailma saatus (näib) loomulikult ka kaalul olevat.

Axel Kallas - Au langenuile (1922)

Huvitav, kas autor osales Vabadussõjas? Eluaastate poolest võinuks olla -1890-1922 (ons tegemist postuumse raamatuga?) Kas sel puhul oleks see luulekogu näide posttraumaatilisest stressist? Igal juhul, Kallas on kokku seadnud nii luuletusi kui kirikulaulude viisil esitatavaid laulusõnu Vabadussõjas langenutest kui tollase omariikluse valusast hinnast - tänu nendele pääses ellujäänud eesti rahvas hävingust. Lisaks sõjameestele saavad tänu soome vabatahtlikud kui ka langenud eesti naised. Kallas võttis oma loomet õige kirglikult, mis vahel võib lugemisel tekitada mulje kui õige ekspressionistlikust (ajaluule!) või segasest väljendumisest (muidugi, tollased luule kogemise normid oli teistsugused). Raamatut kaunistavad mitmed rahvusromantilised illustratsioonid ausammastest, Eesti vaadetest ja tankist.

Enne lahingut.

Võia mind tulega,

Kristuse vaim,

Et mina kartmata

Valuteed käin.

Valutee üksinda

Elusse viib,

Võitud on verega

Inglite tiib.

Lahti, jah lahti tee

Enesest mind,

Et läbi silmavee

Leiaksin sind.

Nüüd okastraadiga

Kaetud on maa,

Okaste krooniga

Eestigi sa!

Kuid ära nurise,

Kasuks see kõik:

Tõusmas ju läbi öö

Kristuse riik!

Valu on üürike,

Jäädav on õnn.

Õndsad, kes elusse

Kutsutud on.

Võta kõik tulega,

Kristuse vaim,

Täida kõik eluga,

Taevane võim.

Lahti, jah lahti tee

Enesest mind,

Et läbi surmaöö

Leiaksin sind!

(lk 33-34)

Hävitus.

Plahvatagu,

Purustagu

Kõike gaasivõim ja raud,

Hävitagu,

Surmatagu

Tervet loodust vihajõud.

Lange kõik,

Raiu mõõk,

Torka, kisu, raiu, lõika,

Sülga verd ja surmatuhka

Katku kõrbe meid ja haud

Keset ööd.

Välgud lööge,

Mühisege,

Vabisege

Ilma sambad maru käes.

Surmatormi pöörises

Kõigu maa

Toeta!

Hävituse maruvõimud

Siiski teie jõuetu,

Veel meil seisvad elukaljud,

Mis ei neela teie suu,

Mis on ajast kõrgemad,

Põrguväestki võimsamad.

Aatelise hinge elu,

Tõe püha igatsus,

Jääb ka siis kui nähtav ilu

Purustatud kõuesuus.

Seda leeki noorte hinges

Miski võim ei kustuta,

Jah, just surma kuulirahes

Hakkab tema hiilgama.

Põleb kustumata ilus

Tulevaiski põlvedes,

Tõuseb ise hauavilus

Uues elutäiuses.

Hävita,

Purusta.

Surmata -

Kõrgemasse eluringi

Hävitusevõim ei tungi,

Lange aineline kuju,

Vabalt tõuse aateelu

Piirita,

Valuta

Hävituse suitsu kohal.

Ligi Jumal!

(lk 57-58)