Raamatust saame siis teada, et vanasti tehti ka merel usinalt pattu. Hoorad, homod, ja, jumal hoidku, masturbeerimine oli igati levinud. Hympendahl on sirgjooneline kõmuautor ja ei saa öelda, et selle raamatu lugemine just silmaringi laiendaks, pigem lihtsalt klatšiainest vanemate inimestega suhtlemiseks. Raamatu rõhk on eelkõige 17.-19. sajandi oludel, üks pidev kolonialism ja avastamisrõõm ja poiste-tüdrukute pilastamine ja tõdemus, et kui meremehed on üks paras alamklass, siis tavalised naised olid veelgi murust madalamad (no enam ei mäleta, kus see täpselt sõnastati, raamatu viimases veerandis). Mõnede peatükkide puhul ei saa aru, miks neid oli vaja niiväga raamatusse toppida, nii saab näiteks ülevaate mõne kapteni karjäärist, mis mõne muu peatükiga võrreldes on tüütult siivas ja kodanlik, kõigest mõned rutiinsed patukesed abielunaiste ja prostituutidega.
“Ukraina sadamalinna Odessa meremeeste naised olid koguni välja nuputanud testi, et tõestada, kas mehed olid meresõidul nendele truuks jäänud. Potjomkini trepil seisab sadama ja linna poole suunatud kahur. Iga koju saabunud meremees pidi kõigepealt sellele istuma: harkisjalu ja näoga mere poole. Kui järgnes “lask” tema sugutist, oli ta meresõidul oma naisele otsekui truuks jäänud. Kui ejakulatsiooni polnud, oli ta vahepeal olnud ula peal.” (lk 165)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar