Raamat mudilastele ehk püha müristus, sellist vägivalla- ja vihaeepost tahaks küll mõnele pudilõuale ette lugeda ja vaadata siis reageeringut (või no samas, mis arukat seisukohta saab selliselt oodata?). Tekst kui arvutimäng, keegi minategelane sokk ähvardab kitse hundiga ja hunti karuga ja karu jahimehega ja jahimeest soldatitega ja nii edasi ja nii edasi. No kas tõesti tasub ühe kitse pärast sokul nii macho olla ja pool maailma segi pöörata? Lõpuks päästab kogu sasipuntra lahti kull, kes tuli kanu kitkuma ja need hakkasid ussikesi nokkima ja need kive uuristama ja need kirveid nüriks näksima ja need kaikaid koksima ja need sõnni sugema ja see vett jooma ja too tuld tutistama ja see soldateid kõrvetama ja nii edasi (või õigemini tagasi). Lugesin, silmad punnis, algul ehmatas selline õudustäratav lähenemine, aga siis hakkas rituaalsus köitma. Ja Tammsaare illustratsioonid on kui mõnest paganlikust või saatanlikust oopusest. Hunt kui põrgukoer! Kitsed kui deemonid! Sõnn kui ürgjõud! Noh, hirmsaid ja paeluvaid pilte on ühesõnaga palju. I said, this is the son of the nihilism, leelutab Keiji Haino kitarr.
14 juuli, 2010
Jakub Kolas – Kits sarapikus (1984)
Raamat mudilastele ehk püha müristus, sellist vägivalla- ja vihaeepost tahaks küll mõnele pudilõuale ette lugeda ja vaadata siis reageeringut (või no samas, mis arukat seisukohta saab selliselt oodata?). Tekst kui arvutimäng, keegi minategelane sokk ähvardab kitse hundiga ja hunti karuga ja karu jahimehega ja jahimeest soldatitega ja nii edasi ja nii edasi. No kas tõesti tasub ühe kitse pärast sokul nii macho olla ja pool maailma segi pöörata? Lõpuks päästab kogu sasipuntra lahti kull, kes tuli kanu kitkuma ja need hakkasid ussikesi nokkima ja need kive uuristama ja need kirveid nüriks näksima ja need kaikaid koksima ja need sõnni sugema ja see vett jooma ja too tuld tutistama ja see soldateid kõrvetama ja nii edasi (või õigemini tagasi). Lugesin, silmad punnis, algul ehmatas selline õudustäratav lähenemine, aga siis hakkas rituaalsus köitma. Ja Tammsaare illustratsioonid on kui mõnest paganlikust või saatanlikust oopusest. Hunt kui põrgukoer! Kitsed kui deemonid! Sõnn kui ürgjõud! Noh, hirmsaid ja paeluvaid pilte on ühesõnaga palju. I said, this is the son of the nihilism, leelutab Keiji Haino kitarr.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
huvitav: mõni nädal tagasi vanemate kodus pööningukolas sorides -- pärast seda kui olime saunavihad kuivama riputanud -- jäi üks kast lasteraamatutega ette. seal oli ka see raamat. raamat, millega ma lugema õppisin. käis klõps ja üksikutest tähtedest sai tekst.
ikkagi, kui midagi esile ilmub, siis tihti kohe kuidagi kimbu või vihu kaupa või mitmest punktist korraga. ei ole lihtsalt nii, et märkad või tõstad ise esile. mingi 25 aasta tagant nüüd korraga kaks ilmumist: pööningul ja siin blogis ka...
aga hull raamat tõesti.
mul kah ca kuu aega tagasi sattus kätte, kui viljandis vanematekodus vanu lasteraamatukaste tuulasin, et lapsele raamatuid leida. see jäi siiski seekord tsensuuriväravatesse kinni, aga ise märkasin sedasama satanistlikkust 8) vene ajal olid ka ühed väikesed mängukaardid sarnase kujundusega, kes mäletab? aga vbl pablan lapse pärast ilmaaegu, mulle meeldis nt arrak maast madalast, 'suur tõll' jne, (tammsaarest rääkimata), ja ei ole mõõgaamokki ise jooksnud siiani.
igatahes vahva, et siin ka neid vanu lasteraamatuid tutvustad.
("sõna kinnitamise" lahtrisse pidin muide kirjutama "berhuro")
Postita kommentaar