“Kujuta ette, Mandi suri eile ära. Veel üleeile hüppas ta nii rõõmsalt ja lõbusalt oma puurikeses ja siristas meie heameeleks. Ja täna – surnud! Ma ei tea, pidi möllama mingi kanaarilindude haigus. Jalakesed olid vaesekesel sirgu, ma põletasin ta kaminas ära. Eile oli meil suurepärane hirvepraad pohlamoosiga. Mõtlesime Sinu peale.” (lk 54)Eessõna järgi võimalik siis tutvuda teosega, mis esindab uusasjalikkuse suunda, päris mõnusalt loetav igal juhul. Üsna kalk maailm oma järelkajadega I maailmasõjast; ühtmoodi pildil on nii preisi kord, litsid, okultism kui heidikud. Ja nende vahel hulbib peategelasest kooliõpetaja, kes on vist mingite idealismiräbalatega. Traagiline, ärgas ja müstilinegi tekst, ühtelugu värske ja vanamoeline. Kui algselt arvasin pinnapealselt, et ahah, selline 30ndate vilgas stiilinäide, mis nüüdseks suht iganenud, siis raamatut lõpetades oli rõõmsalt moodsa klassika tunne, mis tänapäevalgi igati kajaline lugeda. Ja autori uusasjalik stiil on päris hea. Millegipärast hõljus mõttes Camus “Võõras”, aga seda sai loetud eelmisel aastatuhandel ja seetõttu ei oska kommenteerida hõljumist, ent kontekstita nimesid on ikka tore loopida. Ja sellisele asjale pole viisakas viidata, aga autori eesnimi on vinge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar