Raamat koolieelikutele, mis võiks neile igati selgitada, kui kahjulik on telefoni kasutada, igasugu pärdikud ja elevandid ja krokodillid võivad oma mulaga juhtme kokku ajada (no Tšukovski ajal oli muidugi heal juhul üks telefon korrusmaja kohta ja ometi – kui palju tarbetut saginat tekitab!). Aga muinasjutu lõpus tuleb viimaks ka kõne, mil natukenegi mõtet – paks jõehobu vaja kraanaga soost välja tarida. Kui nüüd päris aus olla, siis täitsa armas raamat. Ja Käo illustratsioonid on muhedad.“Helistas siis krokodill,
nuttis teine nagu pill:
“Tänulik ma olen sulle,
kui kalosse saadad mulle -
mulle ja mu perele.”
Vastan nõnda torusse:
“Oled, sõber, raiskaja:
alles eile saatsin ma,
täna – saada juba jälle!”
“Need me eineks sõime ära,
sõime viimase kui pära.
Ja nüüd nälg on nõnda kange,
et või surnult maha lange.
Armas, kallis sõber, aita!
Su kalosse ei saa laita -
need on päris maiusroog.”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar