Lugu on tore, actionit nii
planeedipinnal kui avakosmoses, ning ainest miks mitte täiemahuliseks
romaanikski. Kosmoseleegion (mis meenutab pisut Kunnase sõjaväe
heroilisust) asub vallutama üht planeeti, mida mitmed tüütud
kosmosepiraadid kasutavad oma baasina. Vallutus kulgeb edukalt,
justki liialt edukalt – vastupanu on loid ja see teeb
ettevaatlikuks, kas tegemist on lõksuga? Edasi selgub, et planeedilt
peab kinni püüdma kaks isikut, kelle kaudu selguks, kes on...
Kosmoseleegionis reeturiks ja peab sidet kohalikega. Erigrupp läheb
ülesannet sooritama ning nabitaksegi kinni kaks põgenevat tüüpi,
kellel kaelal tuttavavõitu tätoveeringud, mis kahtlaselt meenutavad
ühel väljasurnud saladuslikul planeedil nähtud sümboleid. Ja
edasi lähebki agressoritel olukord käest ära – planeedil
avastatakse küberorganism (sellise tehnilise tasemeni pole ükski
tuntud tsivilisatsioon jõudnud), mingil moel on relvitud vangid maha
nottinud neid eskortivad eriväelased ja emalaeva ründavad tundmatu
päritoluga enneolematud lennujõud. Mis tegelikult toimub? Kui kõik
lõppenud on, selgub reetur, ning Kosmoseleegion vannub kättemaksu
sellele tundmatule jõule, mis nii tõhusalt nende ridasid rappis.
Ave, Caesar, morituri te salutant.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar