12 veebruar, 2013

Lew R. Berg – Teras ja tähevalgus (Mardus 2001)

Lugu on tore, actionit nii planeedipinnal kui avakosmoses, ning ainest miks mitte täiemahuliseks romaanikski. Kosmoseleegion (mis meenutab pisut Kunnase sõjaväe heroilisust) asub vallutama üht planeeti, mida mitmed tüütud kosmosepiraadid kasutavad oma baasina. Vallutus kulgeb edukalt, justki liialt edukalt – vastupanu on loid ja see teeb ettevaatlikuks, kas tegemist on lõksuga? Edasi selgub, et planeedilt peab kinni püüdma kaks isikut, kelle kaudu selguks, kes on... Kosmoseleegionis reeturiks ja peab sidet kohalikega. Erigrupp läheb ülesannet sooritama ning nabitaksegi kinni kaks põgenevat tüüpi, kellel kaelal tuttavavõitu tätoveeringud, mis kahtlaselt meenutavad ühel väljasurnud saladuslikul planeedil nähtud sümboleid. Ja edasi lähebki agressoritel olukord käest ära – planeedil avastatakse küberorganism (sellise tehnilise tasemeni pole ükski tuntud tsivilisatsioon jõudnud), mingil moel on relvitud vangid maha nottinud neid eskortivad eriväelased ja emalaeva ründavad tundmatu päritoluga enneolematud lennujõud. Mis tegelikult toimub? Kui kõik lõppenud on, selgub reetur, ning Kosmoseleegion vannub kättemaksu sellele tundmatule jõule, mis nii tõhusalt nende ridasid rappis. Ave, Caesar, morituri te salutant.

Kommentaare ei ole: