Tekst on igati dramaatiline ja hoogne,
kõiksugu ootamatud keerdkäigud ja pääsemised ja katastroofid
veerevad kangelasteede ette (vahest natuke tüütu või
pretensioonikas on see autoripoolne unenägudega jändamine, aga no
mis teha – niivõrd erakordne olukord jne). Ja mõneski
apokalüptilises nägemuses on ka kristlik-jänkilik hõng. Eks see
Texase Ekspeditsioonivägi meenutab natuke Martini Müüri vahtkonda
– samamoodi tsiviilelust igavesti eraldatud sõdalased, kel
ülesandeks vaid võidelda äärealadel vampiiride vastu (äraspidisel
moel võiks Pelgupaika nimetada Crasteri kantsiks). Igal juhul ei
taha loota, et Peter ja Amy paariks saaksid, kuidagi vähe imelik
tunduks selline kooslus. Õnneks ongi... Wolgast.
Et tegemist triloogia avaraamatuga
(köhh-köhh, taas poole kaupa maakeeles avaldatud), siis teadagi
ootab paratamatult ees kangelastele ja inimkonnale kõiksugu
masendavaid ja natuke ülevaid hetki. Kes kümnest eestvõitlejast
üldse ellu jääb, on kahtlane arvata... kirved ripuvad paljude
peade kohal (aga samas need senised imelised pääsemised? - kuigi
kaua ei saa loota sellistele jumalikele vahelesegamistele).
““Mis nüüd siis saab?” küsis Alicia.
Vaikuses tajus Peter oma sõprade juuresolekut. Alicia, kelle julgus oleks olnud otsekui osa temast endast. Kõhnaks jäänud ja vintskeks muutunud Michael, kellest oli nüüdseks saanud mees. Greer oma targa ja sõjameheliku rahuga. Ja Amy. Peter mõtles kõigele, mida ta oli näinud, ja nendele, kes olid hukkunud – mitte ainult nendele, keda ta tundis, vaid ka nendele, keda ei tundnud, – ja ta teadis, mida vastata.
“Nüüd lähme me sõtta,” ütles ta.” (lk 406)
siiliste raamaturiiul
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar