Tekst on üsna sirgjooneline
seikluslugu, midagi hingekriipivat või meeliavardavat siin vaimule
ei leidu (nojah, eks rändurite seltskonda tabavad mitmed
kangelaslikud hukkumised, see võiks vahel pisara välja kiskuda).
Aga üldiselt, asjad lihtsalt juhtuvad, viimasel hetkel tuleb
Garretile või kuningriigile appi mingi abi, mis aitab püsima jääda
ja edasi liikuda võidult võidule. Nii jääb Garret Kondilossides
seigeldes ellu, nii pääseb ta hiljem orkide vangistusest; nii
suudetakse tagasi lüüa orkide ja Nimetamatu kallaletung; nii
laheneb ka finaal (kuigi jah, lubatud tasust saab varas vaid tühise
osa). Tegevus kui arvutimängus, eriti siis Garreti juhtumistel Hrad
Speinis või siis Fee välja lahingu kirjeldus (hmm, kas midagi
sellist peategelastest irdunut ka eelmistes raamatutes oli, ei
mäleta). Kuidagi veidra lõpuga triloogia, viimasel 20 leheküljel
keeratakse jälle võimuküsimus pea peale, igal juhul lõpeb lugu
nii, et soovi korral saaks nii mõnegi järje kirjutada. (Või noh,
mida üldse selle suure mänguga saavutati?)
Rõõm muidugi sellest, et lõpuks
terve triloogia on eesti keele olemas, mis nüüd viga kogu möllule
pihta saada. Vahel saab siin nalja, vahel jääb nali kistuks, on ka
õõvastavaid taplusstseene õrnahingelistele. Ei oska öelda, kas
Pehhovi loodud fantaasiamaailm mu kujutluses just ellu ärkas,
selleks jäi see kuidagi skemaatiliseks või vähe dramaatiliseks
(millega-kellega ikka siin samastuda on), või ehk hoopis
üleloomulikuga küllastatuks, liialt palju tuhiseb tekstist läbi.
Küllap probleem selleski, et ei mäleta eelmisest osast, kui suur
see Zagraba mets peaks olema, igatahes põgenemine sealt osutub
vägagi aeganõudvaks (kuigi nii mõnedki muud ruumivahetused on
raamatus ülevaatlikumalt lahendatud). Flinn on tore tegelane, hea
infopiniseja. Ja mis küll selle maailma tasakaaluga sai, mida Hallid
nii hoolsalt püüdsid paigas hoida – tundus nagu rändurid
rikkusid seda mitu korda paigast inimkonna kasuks (aga kes teisele
auku kaevab, see ise auku kukub, jne).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar