George R.R. Martin – Mõõkade maru. Teras ja lumi (2010)

Siin siis sissejuhatus dornlastele ja nende kättemaksule. Jälle vilksatab meelekaejate Nägude Saar, seekord tuleb see jutuks Brani ja soosaarlaste põgenemisel. Miks kellegi Tyrek Lannisteri kadumine nii tähtis on, et Tywingi laseb teda otsida? Mis juhtub Roberti kolme teadatuntud sohilapsega?

“Jää ja tule laul” ongi siis ebalaste ja Valguse Isanda vaheline võitlus, valgete ja punaste kodusõda? Ka preester Thoros on valguse vabameelne leegitseva mõõgaga levitaja, kes pealegi annab elusid Bericile (seniste raamatute vingeim kõrvaltegelane!).

Esmakordselt seda raamatut lugedes oli tõeline ohhoo-elamus, korraga see Westerosi maailm pöördus veidraks ja imelikult paeluvaks.

“Vanamemme lugudes olid hiiglased ülisuured mehed, kes elasid röögatutes kantsides, võitlesid tohutute mõõkadega ja kõndisid ringi saabastes, millesse poisike oleks võinud ennast ära peita. Nood siin olid teistsugused, pigem karude kui inimeste moodi, ja sama karvased nagu mammutid, kelle seljas nad sõitsid. Kuna nad istusid, oli raske hinnata, kui suured nad tegelikult on. Ehk oma kümme-kaksteist jalga, mõtles Jon. Võib-olla neliteist, aga mitte rohkem. Nende kummis rind oli küll inimeste omaga üsna sarnane, kuid nende käsivarred rippusid palju pikemalt alla ja nende alakeha tundus poole laiem kui ülemine pool. Nende jalad olid lühemad kui nende käed, kuid väga jämedad, ja ükski neist ei kandnud saapaid; nende labajalad olid laiali ja harali, kõvad ja pahklikud ja mustad. Neil polnud kaela – nende suured massiivsed pead tõusid esile otse abaluude vahelt ja nende näod olid lamedad ja toored. Rotisilmad olid vaid helmesuurused, ei paistnud sarviliste ihukurdude vahelt peaaegu väljagi, kuid nad vedasid kogu aeg ninaga õhku, sõltudes haistmisest sama palju kui nägemisest.
Nad ei kannagi karusnahku, taipas Jon. Need on karvad. Nende kehad olid üleni kaetud hatuste karvadega, vöökohast allpool tihedamatega, ülalpool hõredamatega. Neist hoovas lämmatavat lehka, kuigi võib-olla lõhnasid nii hoopis mammutid. Ja Joramun puhus Talvesarve ja äratas hiiglased maapõuest üles. Jon otsis pilguga vägevaid kümne jala pikkuseid mõõku, kuid nägi ainult nuiasid. Enamjaolt olid need vaid surnud puude harud, mõnel veel murdunud oksad küljes lipendamas. Mõni oli nuia otsa sidunud kivikuuli, muutes nuia seeläbi hiigelvasaraks. Laulus ei öelda, kas see sarv suudab nad ka jälle magama suigutada. (lk 215-216)

““Mida ma peaksin sinu arvates nägema?”
“Seda, kuidas maailm on tehtud. Tõde on kõikjal sinu ümber, selgesti näha. Öö on pime ja tulvil koledusi, päev hele ja kaunis ja täis lootust. Üks on must, teine valge. On jää ja on tuli. Vihkamine ja armastus. Mees ja naine. Valu ja mõnu. Talv ja suvi. Halb ja hea.” Naine astus sammu lähemale. “Surm ja elu. Kõikjal vastandid. Kõikjal sõda.”
“Sõda?” küsis Davos.
“Sõda,” kinnitas naine. “On vaid kaks, Sibularüütel. Mitte seitse ega üks, mitte sada ega tuhat. Kaks! Kas sa arvad, et ma tulin läbi poole maailma selleks, et veel üks tühine kuningas veel ühele tühjale troonile aidata? Seda sõda on peetud aegade peale, ja enne kui see lõpeb, peavad kõik inimesed valima, kummal poolel nad seisavad. Ühel pool on R'hllor, Valguse Isand, Tule Süda, Leegi ja Varju Jumal. Tema vastas seisab Suur Teine, kelle nime ei või välja öelda, Pimeduse Isand, Jää Hing, Öö ja Õuduse Jumal. Me ei pea valima mitte Baratheonide ja Lannisteride vahel, Greyjoyde ja Starkide vahel. Me valime kas surma või elu. Pimeduse või valguse.” Melisandre nõtked valged käed klammerdusid vangikongi trellide külge. Suur rubiin tema kurgu all näis otsekui ise sära pilduvat. “Ütle mulle nüüd, ser Davos Seaworth, ja ütle mulle tõtt – kas sinu südames põleb R'hllori hele valgus? Või on see must ja külm ja täis vaklu?” Ta sirutas käe võre vahelt läbi ja pani kolm sõrme Davose rinnale, otsekui tahaks teda läbi ihu ja villa ja parknaha läbi kombata.
“Minu süda on täis kahtlusi,” sõnas Davos aeglaselt.” (lk 363-364)