Vanamoeliselt võiks kogu tekste
nimetada ajaluuleks. Osutused meie noorsoo eksistentsiaalsetele
probleemidele ja eluolu valukohtadele ning kõik need viitamised
seltskonnakroonika jalajälgedele. Autor valutab südant tuntuse,
alkoholi ja kiima pärast; mina ja minu naba, kujutlustes ja ilmsi.
Või siis tõepoolest – mis on see, mis võiks olla meis head,
erilist, hoolivat (aga ehk mitte, miks see peaks autorit kottima?).
Chalice kas pommitab lühikese vemmalvärsiga (mis alati pole niiväga
vemblalik) või siis pikemate oopustega, kuhu on mattunud mitmed
vemmalhetked (ent mida on raske kontekstita üldisest voost välja
kiskuda). Ühesõnaga, sõnu siin on.
Hiphopi laulusõnadega on vast nii,
et... kui palju on seal kohustuslikku ballasti (et lugu oleks
võimalikult inimkeelega täidetud), ja kas see on sellise luule
tunnuseks. Maakeelset räppi või hiphopi ei jaksa üldiselt kuulata,
sest seal räägitakse-räpitakse nii palju ja taustaks ei saa
sellist panna – no kui keegi ometi endale nõudliku häälega
tähelepanu nõuab (miks mitte vahelduseks laulda aeglase valsi
tempos?), ega siis on raske midagi muud teha. Hea küll, pole aimugi,
kui paljud siinse kogu tekstidest on mõnel Chalice'i plaadil
kasutuses.
sirp
sirp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar