George R.R. Martin – Mõõkade maru. Veri ja kuld (2011)

“Mõõkade maru” on seniloetud “Jää ja tule laulu” osadest kahtlemata kõige põnevam raamat. Juhtub, ja juhtub palju: möll Müüril, kaks traagilist pulma, Tyrioni plahvatus ja Petyri erasõda Kuningalinna vägevate vastu. Kas Benjenist külmik juhatas Öökantsi salateele Samwelli ja hiljem Brani kaaslastega? Või oli see nimetamatute saadik? Kas Bran on osa arendatavast jõust, mis astub Valguse Isandale vastu? Teistkordsel lugemisel torkas korraga silma kääbusnaise ennustused ning miks ta küll Aryat kardab-vihkab (lk 30-31), kas vanadele jumalatele on Arya ja tulevane Braavoses tudeerimine niivõrd halb kombinatsioon? Mis side on Valguse Isanda preestritel Thorosel ja Melisandrel (miks Catelyn ja Beric ellu tõmmati, mille järgi valitakse elavaid surnuid)? Mida teeb Stannis lõppude lõpuks Müüril, kuhu ta oma napi sõjaväega pöördub?

“Jon nägi, et metslaste rinde keskel olid mammutid – sadakond või rohkem – kelle turjal istusid hiiglased, käes puuhaamrid ja suured kivikirved. Teised hiiglased astusid pikkade sammudega nende kõrval, lükates suurtele ratastele seatud ja otsast teravaks raiutud puutüve. Müürimurdja, mõtles ta troostitult. Kui värav all veel püsti püsib, siis suudleb see riistapuu selle paari korraga pilbasteks. Hiiglastest kummalgi pool ligines ratsanikesumm, seljas kõvastatud nahast turvised, käes tules karastatud piigid, hulk jooksvaid vibumehi, sajad odade, lingude, nuiade ja nahkkilpidega relvastatud jalamehed. Lõginal üle kivide ja juurte põrudes liikusid tiibadel luukaarikud Jäätunud rannikult, neid vedasid suurte valgete koerte rakendid. Metslaste maru, mõtles Jon, kuulatades torupillide üürgamist, koerte haukumist ja klähvimist, mammutite pasundamist, vaba rahva vilistamist ja röökimist, hiiglaste muinaskeelset möirgamist. Nende trummipõrin kajas jäält vastu nagu kõmisev kõu.” (lk 312)

““Minu naine on Talitundru pärija. Kui ma sellest jamast välja tulen, pea õlgadel, siis valitsen ehk kunagi tema nimel põhja üle. Ma võiksin suure tüki sellest sulle anda.”
“Kui ja ehk ja võiks,” sõnas Bronn. “Ja seal põhjas on kuradi külm. Lollys on pehme, soe ja siinsamas. Ma võiksin talle juba ülehomme tonksu teha.”
“Mind see väljavaade eriti ei ahvatleks.”
“Või nii?” Bronn irvitas. “Ära jutusta, Paharet. Kui sulle antaks valida, kas nussida Lollyst või võidelda Mäega, siis oleks sul paugupealt püksid rebadel ja riist püsti.”” (lk 333)

ulmekirjanduse baas