15 veebruar, 2013

Veiko Märka – Armastuskunsti suured võlurid (2012)

Kui Märka tekstid on mulle üldiselt päris meeldinud ja lõbustavaid hetki pakkunud, siis see proosakogumik on kuidagi tüütu, liiga palju pudrutamist, mis õgib lugemisel igasugu mahlad välja. Siin on kolm suuremat lugude tsüklit, mis ehk alguses on huvitavad, ent peagi lähevad need tekstid võimatuks jorutamiseks, sulg jookseb ent... kõik kuidagi lahjeneb igavuseks ja kordusteks, üks ja sama absurdihõnguline anekdootlikkus. Muidugi võiks mõelda, et autoril ongi hobiks või sooviks lugejal juhet kokku keerata, luua ebatekste ja narritada. Või siis lüpsta nõrkemiseni miskisugust nõukamütoloogiat, olla selline häbematult kirjandusest elatuv proosa? Ei tea. Less is more, või midagi muud. Märkale sobivad umbes poolelehelised löövad lood, pikemate tekstide puhul läheb asi liialt seosetuks või õigemini tähendusetuks (aga seda juba ütlesin?). Eks siis mõnedes tekstides leidu ka lademetes äraspidist armastuskunsti. “Lenin Poolas” on poliitiliselt üsna ebakorrektne tsükkel Teise maailmasõja ainetel. Aga eks see ole osa lugeja õrritamisest.

“Bestselleriks, mis ei puudunud ühegi korraliku koguduse liikme öökapi pealt, oli “Ärkveloleku seletaja”. Sellest võis leida kõikvõimalikke ennustusi eesootava uneperioodi kohta.
“Seletajas” leidus iga normaalse inimese jaoks endastmõistetavaid endeid. Näiteks tähendab ämma või ülemuse ilmsi nägemine rahutut ja katkendlikku und. Kui aga näed ilmsi, et jääd auto alla, ärkad alles pika aja pärast uues tundmatus kohas, kus on palju voodeid ja kõnnivad ringi valgete kitlitega inimesed. Kui näed ärkvel olles palju raha, tuleb muretu ja rahulik uni. Kes näeb ennast ilmsi pidulikus ülikonnas, roos nööpaugus või valges looriga kleidis keset suurt peomöllu, kus karjutakse muuhulgas “Kibe! Kibe!”, selle uni pole järgneval ööl suurem asi. Hobuse kui virga looma nägemine ennustab magades voodist väljakukkumise ohtu, kass kui palju magada armastav loom tõotab seevastu, et magad oma une kenasti täis isegi tugitoolis või põrandal.” (“Une evangeelium”, lk 91)

Kommentaare ei ole: