Kui Märka tekstid on mulle üldiselt
päris meeldinud ja lõbustavaid hetki pakkunud, siis see
proosakogumik on kuidagi tüütu, liiga palju pudrutamist, mis õgib
lugemisel igasugu mahlad välja. Siin on kolm suuremat lugude
tsüklit, mis ehk alguses on huvitavad, ent peagi lähevad need
tekstid võimatuks jorutamiseks, sulg jookseb ent... kõik kuidagi
lahjeneb igavuseks ja kordusteks, üks ja sama absurdihõnguline
anekdootlikkus. Muidugi võiks mõelda, et autoril ongi hobiks või
sooviks lugejal juhet kokku keerata, luua ebatekste ja narritada. Või
siis lüpsta nõrkemiseni miskisugust nõukamütoloogiat, olla
selline häbematult kirjandusest elatuv proosa? Ei tea. Less is more,
või midagi muud. Märkale sobivad umbes poolelehelised löövad
lood, pikemate tekstide puhul läheb asi liialt seosetuks või
õigemini tähendusetuks (aga seda juba ütlesin?). Eks siis mõnedes
tekstides leidu ka lademetes äraspidist armastuskunsti. “Lenin
Poolas” on poliitiliselt üsna ebakorrektne tsükkel Teise
maailmasõja ainetel. Aga eks see ole osa lugeja õrritamisest.
“Bestselleriks, mis ei puudunud ühegi
korraliku koguduse liikme öökapi pealt, oli “Ärkveloleku
seletaja”. Sellest võis leida kõikvõimalikke ennustusi eesootava
uneperioodi kohta.
“Seletajas” leidus iga normaalse
inimese jaoks endastmõistetavaid endeid. Näiteks tähendab ämma
või ülemuse ilmsi nägemine rahutut ja katkendlikku und. Kui aga
näed ilmsi, et jääd auto alla, ärkad alles pika aja pärast uues
tundmatus kohas, kus on palju voodeid ja kõnnivad ringi valgete
kitlitega inimesed. Kui näed ärkvel olles palju raha, tuleb muretu
ja rahulik uni. Kes näeb ennast ilmsi pidulikus ülikonnas, roos
nööpaugus või valges looriga kleidis keset suurt peomöllu, kus
karjutakse muuhulgas “Kibe! Kibe!”, selle uni pole järgneval ööl
suurem asi. Hobuse kui virga looma nägemine ennustab magades voodist
väljakukkumise ohtu, kass kui palju magada armastav loom tõotab
seevastu, et magad oma une kenasti täis isegi tugitoolis või
põrandal.” (“Une evangeelium”, lk 91)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar